Katrin Laur: kui eraelu veel isiklik asi oli

Eurovisioonist Euroopa päevani: igal pool lehvib vikerkaarelipp.

Katrin Laur

14. mai 2024

Katrin Laur

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Taandada elu seksuaalaktile, ükskõik kelle vahel, pisendab inimest ja võtab talt väärikuse. Kuid Euroopa suurimal lauluvõistlusel, millele elavad kaasa ka lapsed, on seksuaalelu presenteerimine saanud põhiteemaks. Loomulikult mitte ainult seal – isegi Euroopa Liidu sünnipäeva ei saanud Eestis pidada ilma seksuaalsust tähistava vikerkaareliputa.

Ma ei olnud sellest ajast saadik Eurovisiooni vaadanud, kui Tanel Padar ja Dave Benton selle võitsid. Poleks ka sel aastal vaadanud, aga mu tütre pere otsustas vaadata, lapsed teadsid Eesti laulu peast ja mehed ju ka muhedad. Ostsime siis krõpse ja sättisime endid vaatama, paar külalist oli ka. Järgmine päev ei olnud koolipäev, võis hilja magama minna. Mina läksin koju enne kella kahteteist, kui olin umbes poole ära näinud. Eestlased olid värskendavad, võrreldes teistega.

Lapsed on tänapäeval internetis asju näinud, mida nad nägema ei peaks. Sellest on kahju. See, mida Eurovisioonil näidati, pani poisikesed sülitama, selles mõttes oli siis pedagoogiliselt kasulik. Minu jaoks Inglismaa esineja lavašõus midagi üllatavat ei olnud. Õpetasin kaua Kölnis Meediakunsti Ülikoolis, meile tuli üks ja teine kord õppima homoseksuaalseid aktiviste, kes sisseastumiseks oma varem tehtud filme näitasid, kopulatsiooni tuli rohkelt ette. Sama, mis pornograafia, ainult et esinejad polnud professionaalid. Meie lapsed, ma usun, sellise selgusega selliseid asju eriti näinud ei olnud, neile tundus see alandav. Loodan, et see piinlikkus jääb neile meelde.

Jäi meelde, et mitte-homoseksuaalsed esinejad, need, kes oma seksuaalset orientatsiooni esile ei tõstnud, laulsid enamasti sellest, et neil on probleem, mida nad nimetada ei oska ja millele lahendust ei paista. Homoseksuaalsed esinejad laulsid aga võidust, lausa triumfist. Lihtsustav üldistus minu poolt, muidugi, aga tegemist oli ju ka šlaagrivõistlusega.

Eurovisiooni laval on Ühendkuningriigi esindaja Olly Alexander koos taustaesinejatega. Foto: Wikimedia Commons.

Pühapäeva hommikul pärast seda kuulasin kodus Svjatoslav Richterit, üht mu lemmikpianisti. Kuulasin Tšaikovski 1. klaverikontserti. Ei mõelnudki eriti, miks ma just seda kuulata tahtsin. Küllap hing ihkas midagi suurt ja ilusat. Mõne aja pärast tuli mulle pähe, et nii Tšaikovski kui Richteri kohta teatakse, et nad olid homoseksuaalsed. Teistsugused, erilised ja erinevad inimesed. Paljud kunstnikud on sellised olnud. Kindlasti on oma teistsugususe all ka kannatanud, kunstnik olla ei ole nii või naa kerge. Teistest erinev olemine ei tee elu lihtsamaks. Lapsepõlves teadsin ma mõnda paari naisi, kes koos elasid. Naised ikka tahavad koos elada, püsivas suhtes. Ma ei mäleta, ehk nende selja taga natuke ka sosistati. Ühed olid arstid, neist peeti väga lugu. Eestlane on rahulik inimene, teiste inimeste eraeludesse pole siinmail tavaks sekkuda. Mitmest tuntud meessoost kunstiinimesest räägiti, et nad vaatavad mehi, mitte naisi. Et nad paariti koos oleks elanud, seda ma ei mäleta. Ka teaduse vallas on selliseid mehi alati olnud, lisaks muule on neil võimalik täielikult oma teadustööle või kunstile pühenduda. Inimkond võib olla tänulik, et nad olemas olid ja oma kunsti või teadustöö meile maha jätsid.

Et nõukogude kriminaalkoodeksis homoseksuaalsus karistatav oli, selle eest pole keegi teine vastutav kui sotsialismi koletuslik idee, mille abil riik inimese eraellu tungis. (Natsionaalsotsialism oli ka sotsialism). Mina, näiteks oleks sellesama Kriminaalkoodeksi järgi pidanud saama kõrgeima karistusmäära, milleks oli surmanuhtlus, „kodumaa reetmise“ eest. Ehk siis selle eest, et ma lahkusin N. Liidust omavoliliselt ja palusin välismaal poliitilist varjupaika.

Niisiis teadsin ma lapse ja noore inimesena, et homoseksuaalsus on olemas. Et inimesed erinevad on, seda õpib laps üsna varakult ja selle üle ei imesta. Või miks ta peaks? Tänapäeval on palju raskem aru saada, kuidas homoseksuaalidesse suhtuda. Kuidas lapsed sellesse suhtuma peaksid. 9. mail oli Tallinnas Vabaduse väljakul suur Euroopa päeva trall. Telgid olid üles pandud, jagati kommi ja õhupalle. Õhtul oli kontsert. Mu noorim lapselaps, 8-aastane tütretütar tuli klassiõega koolist, üle Vabaduse väljaku, ja uuris asja. Kui me hiljem linnas ühele teisele kontserdile läksime, oli ilus soe õhtu, oli linna peal näha palju lapsi ja noori ringi jooksmas. Paljudel tüdrukutel oli ühe põse peale meigitud Eesti lipp ja teise peale vikerkaarevärviline. Eesti lipp on „norm“, ütles 8-aastane tütretütar, kellel on vanemad vennad. Seda teist pole vaja. Neid joonistati tasuta ühes telgis, teadis ta rääkida. Kas Euroopa Liitu tähistatakse lipuga, millest me teame, et see sümboliseerib homo- ja kõiki muid erinevaid seksuaalsusi peale selle, mis on naiste ja meeste vahel ja millest ainsana sünnivad lapsed?

Vähem kui kuu aja pärast on Euroopa Liidu valimised. Mida, nagu selgub, tähistab vikerkaarevärviline lipp. Mida me sellest arvama peaks?

Soovitan väga, kuulake head muusikat. Ei, see ei ole uinutav või igav, vastupidi, on kirglik ja sügav. Taandada elu seksuaalaktile, ükskõik kelle vahel, ei ole huvitav.

Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
3 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Muistsed ameerika maiad kasvatasid oma lapsi lapik-peadeks (neid lapik-päiseid koljusid on seal tänaseks leitud üksjagu palju). Kogu tsivilisatsioon suri lõpuks välja.

Praegu mõistatatakse, et ei tea miks nad välja surid.
Kultuurilise ebanormaalsuse pärast surid nad välja.
Kõik see kordub praegu meie silme all ja meie enestega (lihtsalt teises variandis). Erakordselt madal sündimus pole ainult eestis vaid kõikidel “euroopalike väärtuste” rahvastel. Igasuguste sooliste “kiiksude” propageerimine annab euroopa rahvaste väljasuremisele ainult hoogu juurde.

Islamistid toovad lõpuks sunniviisilise kultuuri-muutuse ja võib-olla muud pääse-teed polegi.

Läbi sajandite on Euroopas tegutsenud sõpruskonnad, kellele Euroopa inimeste prevaleerimine ja kristlik elukorraldus pole kuidagi sobinud. Euroopa ajaloolist pärandit ja kristlikku kultuuri on korduvalt püütud hävitada – nii giljotiiniga kui nagaaniga. – Nüüd on otsustatud Euroopa muuta “soovabak ja mürkroheliseks”, propageerides hälbeid normaalsustena ja soovitades noortele eurooplastele “süsinikuvaba väljasuremist”. – Pikk Plaan on ikka seesama – hävitada kristlik Euroopa ja kahvatud inimesed.
Tshaikovski Esimene klaverikontsert on suurepärane, aga imeilus on ka näiteks Mozarti 23-s ja Bachi Esimene – millest Tshaikovski on võtnud oma Esimesse otseseid “tsitaate”. – Naudime tõelist, ajaloolist Euroopa muusikat ja jätame proletaarse ja LGBTQ+ propaganda hälvikutele. Daniel Barenboum on palunud kogu südamest – “…palun, kui suudate, palun interpreteerige kaunist klassikalist muusikat, aga kui vähegi suudate, palun ärge komponeerige uut kaasaegset kakofooniat!”.

Vabandust, sõrm libises klaviatuuril… – “…Daniel Barenboim…”!