USA kliimaraport: selles valdkonnas on tegeletud ulmega 

Aruande tellis USA energeetikaminister Christopher Wright ning selle autorid on mitme ülikooli ja instituudi kliimauurijad John Christy, Judith Curry, Steven Koonin, Ross McKitrick ja Roy Spencer, kellest Curry ja McKitrick on varem ka Vabaduste portaalile intervjuu andnud.

Teadlased vaatlesid 2020.–2024. aasta teadusartikleid ja -andmeid ning hindasid, kuidas kasvuhoonegaasid, eelkõige CO2 heited mõjutavad kliimat, äärmuslikke ilmaolusid, ökosüsteeme, põllumajandust ja majandust üldiselt. 

Aruande järeldused seavad kahtluse alla mitmed üldiselt heaks kiidetud kliimakäsitlused. Näiteks leiab aruanne, et CO2 soodustab taimede kasvu kogu maailmas, mistõttu on maailm viimaste aastakümnetega muutunud palju rohelisemaks. Kusjuures mida rohkem CO2 on inimkond tootnud, seda kiiremini on loodus selle atmosfäärist eemaldanud. Veel on autorid tõdenud, et Ameerika Ühendriikide ajaloolised andmed ei näita, et orkaane, tornaadosid, üleujutusi või põuda esineks nüüdisajal rohkem või oleks need intensiivsemad. Samuti kinnitavad teadlased, et ekslik on laialt levinud väide, et ookeanid hapestuvad ja korallriffid kaovad, sest pH muutused jäävad ajaloolise varieeruvuse piiridesse ning korallriffid, nt Suur Vallrahu, näitavad hoopis taastumist. 

Lõpetuseks kutsuvad USA teadlased üles kliimapoliitikas arvestama tõendeid ja rõhutavad vajadust tunnustada realistlike heitkoguste stsenaariume, täiustatud kliimamudeleid ja CO2 eeliseid, nt põllumajanduse tootlikkuse kasv. Aruanne vaidlustab paanikat külvavad jutustused ja väidab, et kliimamuutusest kordi ohtlikum on kogu maailma ähvardav energianappus. 

Maailm on poole rohelisem kui mõnikümmend aastat tagasi

Uuringu järgi on süsinikdioksiidil kahene roll, et muuta maailma rohelisemaks. See soodustab fotosünteesi ja taimede veekasutuse efektiivsust, parandades sedasi taimede kasvu (Drake et al., 1997). Taimed imavad CO2 lehe pinnal asuvate pooride kaudu. Kui CO2-te on vähe, peavad poorid olema pikka aega lahti, mis võimaldab veel aurustuda. Kuid rohke CO2 korral on lehe poorid kauem suletud, aidates taimel vett säilitada ja suurendades sedakaudu veekasutuse efektiivsust. 

Satelliidiandmete järgi on alates 1980. aastatest taimestikuga kaetud maa-ala suurenenud 25–50%, peamiselt CO2 tõttu. Zhu jt 2016. aasta uuring oli üks esimesi, mis kinnitas, et aastatel 1982–2011 on maailm läinud rohelisemaks veerandi kuni poole võrra, aga nn pruunistunud on samas vaid 4%. Lopsakamaks muutunud osast 70% seostasid teadlased suurema CO2 tasemega, muud tegurid olid maakasutuse muutusted, soojenemine ja lämmastik. Seda kinnitas 2017. aasta Zengi jt uuring, mille järgi on 30 aastaga maailma lehepind suurenenud 8% ja lopsakam loodus leevendab soojenemist. 

USA aruandes tõdevad teadlased, et miljonite aastate kestel on CO2 tase atmosfääris pidevalt langenud. Geoloogiliste tõendite järgi arenesid taimed ja loomad praegusest palju kõrgema CO2 taseme ajal. Kui aga CO2 tase atmosfääris oleks edasi vähenenud, oleks taimede kasv kahanenud ja lõpuks lõppenud (Gerhart jt, 2010), sest vaid mõni üksik taimeliik suudab kasvada ka äärmiselt madala CO2 taseme tingimustes. 

Peale selle on uuritud, kuidas CO2 taseme muutused mõjutavad põllumajandust. Näiteks leiti, et suurem CO2 tase mõjutab maisi, nisu, riisi ja soja saagikust paremuse poole, taimede fotosüntees oli paranenud ja veekadu väiksem (vt ka Deryng et al., 2016, Cheng et al., 2017). Kusjuures isegi kui kuivad piirkonnad kuivenevad, ei vähene sellest tingituna taimestiku tootlikkus (nt biomass ja fotosüntees) üldiselt, sest CO2 tase atmosfääris on suurem, väetades taimi ja parandades veekasutuse efektiivsust (Zhang et al., 2024). Seega kompenseerib CO2 positiivne efekt kliimasoojenemise ja kuivuse negatiivseid mõjusid enamikus piirkondades. Põllumajanduse saagikus on suurem ning CO2-st tingitud tootlikkuse kasv kompenseerib soojenemisest tingitud potentsiaalselt väiksema saagikuse. Ainult kuni 4% praegustest kuivatest aladest on sellised, kus suurem CO2 tase ei kata kahjusid ja alad võivad kõrbestuda. Seega käsitleb valitsustevaheline kliimamuutuste eksperdirühm (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) USA aruande järgi väga põgusalt asjaolu, et maailm on rohelisemaks muutunud ja CO2 toimib taimedele nagu väetis (nt 6. aruanne). Ja kuigi IPCC aruandes tõdeti, et kaunikesti suure kindlusega on maailm muutunud viimase kahe-kolme aastakümnega rohelisemaks, ei pidavat olema kindlust suundumuse ulatuses. 

Ookeanid on endiselt aluselised ega ole hapestunud

Puhta vee pH on 7,0, millest suurem pH näitab aluselist ja madalam pH happelist. Tänapäeva merevee pinnakihi keskmine pH on hinnanguliselt 8,04 (Copernicus Marine Service), mis on madalam kui tööstusajastule eelnenud hinnanguline väärtus 8,2. Kuna CO2 kontsentratsioon atmosfääris suurenes, absorbeerisid ookeanid seda rohkem, mis vähendas nende pH-d. Sõltuvalt ookeanide puhvri võimest oodatakse, et need muutuvad aja jooksul veidi vähem leeliseliseks, mis on kooskõlas täheldatud pH langusega.

USA aruande järgi nimetatakse seda protsessi sageli “ookeani hapestumiseks”, kuid tegemist on eksitava nimetusega, sest ookeanid ei muutu eeldatavasti happeliseks. Teadlased soovitavad pigem tarvitada täpsemat mõistet “ookeani neutraliseerumine”. Pealegi viitavad autorid, et ookeanide elustik arenes välja ajal, mil need olid kergelt happelised ehk pH-ga 6,5–7,0 (Krissansen-Totton jt, 2018). Seega on vee-elustik vastupidav pH muutustele, kuna on kokku puutunud laia pH vahemikuga. 

Teadlased seavad ka kahtluse alla väited, et merevee pH vähenemine kahandab korallriffide kaltsifitseerumise kiirust. Autorite hinnangul taluvad korallriffid suuri pH kõikumisi, osaliselt rifi igapäevase fotosünteesi tõttu. Kusjuures mõõdetud pH väärtused ulatuvad päeval 9,4-st öösel 7,5-ni. Väide, et korallriffide seisund on halvenenud pärineb aruande autorite sõnutsi 2009. aasta De’ath et al. uuringust, mille järgi oli Austraalia Suurest Vallrahust (Great Barrier Reef, maailma suurim korallriffide ökosüsteem) osa kaltsifitseerunud 14% aeglasemalt juba 1990. aastast peale. Esialgu seostati asjaolu vee kõrgema temperatuuri ja madalama pH-ga. Kuid Ridd et al. (2013) näitasid, et see uuring oli tingitud ebaühtlasest andmete analüüsist ja paranduste järel ei näidanud andmed kaltsifikatsiooni määra muutust. Sellest hoolimata on algse artikli põhjustatud paanika püsinud, mida tõendab suur hulk avaldatud viiteid (541) alguuringule võrreldes vaid 11 viitega parandusele (seisuga 30. aprill 2025). Ka Austraalia mereuuringute instituudi viimane Suure Vallrahu seisundi aastaülevaade näitab, et korallide tootmine on tugevalt taastunud. Seejuures oli Suure Vallrahu seisundi halvenemine enne 2011. aastat paljuski tingitud pigem troopilistest tsüklonitest (Beeden et al., 2015) ning mere kuumalainete, põllumajandusliku reostuse ja invasiivsete liikide järjestikustest esinemistest (Woods Hole, 2023). 

Kokkuvõtvalt selgitavad aruande autorid, et ookeani hapestumise mõju korallidele on olnud liialdatud ja ühekülgne. Kõlapinda on pälvinud aga pigem need uuringud, mis kinnitavad pH taseme languse tõsist mõju. Seda üldist ideoloogiasurvet ilmestab kenasti Bromani 2016. aasta uuringu sissejuhatuses märgitud tõdemus: “Nagu kogu teaduses, on ka ookeani hapestumise mõju puudumist käsitlevaid uuringuid tavaliselt raskem avaldada.”

Kliimamudelid hindavad kliimasoojenemist üle

Aruanne tõdeb, et globaalsed kliimamudelid hindavad soojenemist üle ning tuginevad heitkoguste stsenaariumitele, mis enamasti ületavad tegelikke suundumusi. Nii on mudelite järeldused liiga “optimistlikud”, ennustades pinnase ja troposfääri soojenemist vaatlustest suuremaks. Mõistagi on tuleviku ennustamine tänamatu töö ning süsinikdioksiidi heitkogused ja inimtegevuse mõju kliimale sõltuvad paljudest teguritest, alustades demograafilisest olukorrast, majandustegevusest, regulatsioonidest ning energia- ja põllumajandustehnoloogiatest. Nende tegurite suur ebakindlus muudab võimatuks ka tulevaste heitkoguste täpsed ennustused. Kuid IPCC on kasutanud stsenaariumide kogumeid, kus on rahvastiku, majanduse ja tehnoloogiate tõenäoliste võimaluste vahemikud. Stsenaariumid näitavad 2100. aastaks oodatavat inimtekkelist kiirgusjõudu ehk näiteks IPCC number 6 stsenaarium näitab 6 W/m2 inimtekkelisele kiirgusjõudu (soojenemist) sajandi lõpus. Praegune inimtekkeline kiirgusjõud on umbes 2,7 W/m2.

Kuigi IPCC ei väida, et tema heitkoguste stsenaariumid on prognoosid, käsitletakse neid sageli sellistena. Tähelepanuta jäetakse aga tõsiasi, et IPCC varasemate stsenaariumite võrdlus tegelike vaatlustega näitab, et IPCC heitkoguste prognoosid kalduvad tegelikke heitkoguseid üle hindama, vt ka McKitrick et al., 2012; Burggess et al., 2021; Hausfather  & Peters, 2020; Pielke et al., 2022. Paljud neist teadlastest on tõdenud, et parema kliimapoliitika jaoks tuleks lõpetada halvimate stsenaariumite kasutamine, sest kõige negatiivsem variant on ka kõige ebatõenäolisem. Kusjuures Pielke ja Ritchie (2020) järgi on kliimauuringute kogukond kümme aastat kulutanud teadusressursse ulme loomisele ja teaduskirjandus on apokalüptilises suunas tasakaalust väljas.

Inimese ja süsinikdioksiiditaseme mõju kliimale on arvatust väiksem 

Teadlased tõdevad, et kliima on loomulikult muutlik mistahes ajal Maa ajaloos. Inimtekkelised CO2-heitmed suurendavad seda muutlikkust, muutes atmosfääri kiirgusenergia tasakaalu. Kuid samas on IPCC näiteks päikese rolli kliimamuutuses hinnanud tähtsusetuks, tuginedes andmete rekonstrueerimisele, mille järgi on päikesekiirguse muutused avaldanud minimaalset mõju tööstusajastueelsest ajast peale. Samas on leitud, et aastate 1600–2000 andmete alusel on võimalikud mõlemad variandid, nii variant, et 20. sajandi soojenemine ei ole päikesega seotud kui ka variant, et see on päikesega seotud (Connolly et al., 2021). Seega IPCC “konsensuse” väide päikesekiirguse tähtsusetuse kohta on formuleeritud ennatlikult, surudes maha eriarvamusi esitavad teadusarvamused.

Peale päikese on teine looduslik kiirgusjõu komponent vulkaanilised aerosoolid, mis avaldavad episoodilist jahutavat mõju. IPCC AR6 aruandes käsitletakse vulkaanipursete mõju kliimale, nimetades 19. sajandi esimesel poolel olnud kolme vulkaanipurset. Näiteks 1815. aasta Tambora vulkaanipurse, mis põhjustas „suvevaheaja” ja mitmed ikaldused põhjapoolkeral. Aga 1991. aasta Pinatubo vulkaanipurske järel CO2-sisaldus atmosfääris hoopis vähenes märkimisväärselt, kuid seda huvitavat tulemust pole veel suudetud selgitada (Angert et al., 2004).

Süsinikdioksiidi soojendav mõju sõltub paljuski sellest, kui palju „lisanduvat” CO2 koguneb atmosfääri ehk tööstusajastule eelnenud väärtust 280 ppm ületavast kontsentratsioonist. Globaalse keskmise kontsentratsiooni näitajana kasutatakse tavaliselt Hawaii Mauna Loa observatooriumis registreeritud CO2-taset. Registreerimist alustati 1959. aastal, mil see oli umbes 316 ppm, praegu on CO2-tase umbes 430 ppm, mis näitab tõusu ligikaudu 36%. Viimase jääaja lõpus oli CO2-tase langenud umbes 180 ppm-ni, kuid kui CO2-tase oleks veelgi rohkem langenud, oleks taimede elu olnud ohus.

Aastane kontsentratsiooni suurenemine on vaid umbes pool CO2 heitest, sest maismaa ja ookeani protsessid neelavad praegu „ülemäärast” CO2 ligikaudu 50% ulatuses inimeste tekitatud heitest. Tulevased kontsentratsioonid ja seega ka inimtegevuse mõju kliimale sõltuvad seega kahest komponendist: tulevastest globaalsetest inimtekkelistest CO2 heitkogustest ning sellest, kui kiiresti maa ja ookean eemaldavad atmosfäärist liigse CO2. Kuid selle 50% osakaalu ajalooline konstantsus tähendab, et mida rohkem CO2 inimkond on tootnud, seda kiiremini on loodus selle atmosfäärist eemaldanud. Mõnevõrra 50% osakaal muutub aastast aastasse El Niño, La Niña ja muutuvate ilmastikutingimuste põhjustatud loodusliku süsinikuringluse tasakaalustamatuste tõttu. Kuid peamine protsess ehk maismaataimestiku kasv ja nende võime ülemäärast CO2 neelata on 1959. aastast peale kiirenenud (Friedlingstein et al., 2024).

Urbaniseerumise mõju temperatuuriandmetes on märkimisväärne

USA aruande autorid juhivad veel tähelepanu, et ajaloolised temperatuuriandmed maismaal on kogutud peamiselt kohtades, kus inimesed elavad. See on loonud probleemi, kuidas välja sõeluda soojenemise signaalid, mis pole seotud kliimaga, vaid linnade soojussaarte ja muude maismaapinna muutustega. Kui neid ei eemaldata, võivad andmed seostada täheldatud soojenemise liigselt kasvuhoonegaasidega. IPCC tunnistab, et toored temperatuuriandmed on saastatud soojussaarte mõjudega, kuid väidab, et neil on andmete puhastamise protseduurid, mis need eemaldavad. Siiski pole teada, kas need protseduurid on piisavad.

IPCC järgi ei ole mõistagi viimasel ajal ilmnenud tõendeid, mis muudaks järeldust, et linnastumine põhjustab maismaapinna soojenemist. Mõnes uuringus pole väidetavalt leitud mingeid erinevusi maapiirkondade ja linnapiirkondade vahel (Peterson et al., 1999). Tähele tasub panna, et sääraste uuringute maapiirkondade määratlus kipub haarama kuni 10 000 elanikuga asulaid, aga urbaniseerumise suhteline mõju algab tunduvalt väiksemast elanikkonnast (Spencer et al., 2025). Mitmes teadusartiklis on väidetud, et linnade kuumasaarte mõju lisas üldisele soojenemisele lausa 30–50%, kuid seda pole kliimamudelites arvestatud (de Laat & Maurellis, 2006; McKitrick & Michaels, 2007). Linna mõju mõõtmise proovikivi on seostada kohalik temperatuurimuutus vastava muutusega rahvastikus või urbaniseerumises, mitte staatilise klassifikatsiooniga, nagu maa- või linnapiirkond. Uuemates uuringutes on juba leitud tõendeid linnastumise olulise moonutuse kohta USA suvistes temperatuuriandmetes (Spencer et al., 2025). 

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi maismaamõõtmiste andmete järgi on registreeritud selge soojenemine, on tõendeid, et need on urbaniseerumise tõttu ülespoole moonutatud ja neid moonutusi ei ole kliimandmetest täielikult kõrvaldatud.

Ekstreemseid ilmaolusid ei ole rohkem, need ei ole intensiivsemad

Aruande autorite väitel ei saa Ameerika Ühendriikide ajalooliste andmete alusel kinnitada, et orkaanide, tornaadode, üleujutuste või põudade sagedus ja intensiivsus oleks oluliselt suurenenud. Esineb küll loomulikku varieeruvust ja piirkondlikke lühiajalisi muutuseid. Avalik arvamus ja meedia aga kipuvad üle hindama inimtekkelise kliimamuutuse rolli nendes nähtustes, kuid teaduslikud hinnangud rõhutavad lühikeste andmeridade ohtusid ja loomuliku varieeruvuse tähtsust. Näiteks ei ole tuvastatud olulisi pikaajalisi trende orkaanide sageduses või intensiivsuses, kuigi viimase nelja aastakümne kestel on suurenenud suurte orkaanide osakaal (Maue, 2025). USA-s ei ole orkaanide maabumiste sageduses alates 1900. aastast olulist trendi (vt ka Klotzbach et al., 2018) ning aktiivsus varieerub peamiselt Atlandi ostsillatsiooni tõttu.

Äärmuslike temperatuuride puhul leiavad autorid, et 1950. aastatest peale on USA-s suurenenud kuumade päevade arv, kuid see on endiselt madalam kui 1920.–1930. aastatel. Äärmuslikult külmade ilmade sagedus on aga vähenenud ja üldiselt on USA kliima muutunud vähem äärmuslikuks, kuna suviste maksimum- ja talviste miinimumtemperatuuride vahe on kahanenud umbes 5°F võrra. Sademete puhul kinnitavad teadlased, et 1950. aastatest peale on täheldatud rohkem tugevaid sademeid mõnes piirkonnas, eriti USA kirdeosas. Samas ei ole pikaajalised trendid ühtsed ega püsivad ning pikaajaliste andmete analüüs ei toeta väidet, et äärmuslikud lühiajalised vihmasajud muutuvad sagedasemaks või intensiivsemaks kogu USA-s.

Tugevate tornaadode arv on alates 1950. aastast vähenenud umbes 50%, samas kui nõrku tornaadosid on rohkem registreeritud parema jälgimissuutlikkuse tõttu. Igal juhul on USA keskmine tornaadode arv olnud suhteliselt püsiv. Üleujutuste kohta kirjutavad autorid, et globaalselt on madal usaldus üleujutuste sageduse või suuruse muutuste tuvastamisel ning USA-s ei ole trendidel selget inimtekkelise mõju tõendust. Ka põuda pole oluliselt rohkem täheldatud (Kogan et al., 2020) ning seda on riigis pigem harvem, sest sademeid on pisut rohkem. Autorid lisavad, et hiljutised põuad on küll olnud intensiivsed, kuid 1930. aastate Dust Bowl jääb ajalooliseks võrdlusaluseks ning paleoandmete alusel olid mineviku põuad raskemad. 

Metsatulekahjude kohta kirjeldab aruanne, et need ei ole USA-s sagedasemad kui 1980. aastatel (vt nt Samborska & Ritchie, 2024) ja kuigi põlenud ala suurenes 1960. aastatest 2000. aastate alguseni (vt ka Parks et al., 2025), on see siiski madal võrreldes hinnangulise loodusliku baasjoonega (vt nt Marlon et al., 2012). Metsatulekahjude esinemust mõjutab aga väga tugevalt metsamajandamine (vt ka Sommer, 2016; Stephens et al., 2021), mitte üksnes kliimamuutus. 

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Ameerika Ühendriikides on sageli äärmuslikku ilma, näitavad pikaajalised andmed, et USA kliima on aja jooksul muutunud leebemaks. Samas iga vähegi äärmuslikum ilm saab tohutu meedia, valitsuse jt tähelepanu, kusjuures aruteludes ning isegi akadeemilises kirjanduses on muutunud tavaks väita üldistavalt, et mistahes äärmuslik ilm on tingitud kasvuhoonegaasidest ja kliimamuutusest. Spetsialistid ei ole aga enamasti teinud nii laiaulatuslikke järeldusi, vaid on rõhutanud, kuivõrd keerukas on teha kindlaks nii konkreetseid suundumusi kui ka luua põhjuslikku seost inimtegevuse mõjuga. 

Maailma perepinna tase hakkas tõusma ammu enne inimtekkelise süsinikdioksiidi heitkoguste kasvu

Globaalne merepinna tõus on vaieldamatult kõige olulisem kliimamõju tegur, mis on selgelt seotud temperatuuri tõusuga. Soojemad temperatuurid tõstavad merepinna taset merevee soojuspaisumise ning liustike ja jääkilpide sulamise kaudu, aga taset mõjutavad ka Maa veevarude muutused. Piirkondlikul tasandil mõjutavad merepinna muutusi suuremahulised ookeani tsirkulatsioonimustrid, geoloogilised protsessid ning jää ja vee ümberjaotumisest tingitud deformatsioonid. Maailma merepinna keskmine tase on alates 1900. aastast tõusnud umbes 20 cm. USA puhul on meretaseme muutused rannikualadel suhteliselt erinevad ja seotud kohalike oludega, seejuures jääb suurim merepinna tõus Galvestoni, New Orleansi ja Chesapeake Bay piirkonda, kus maapind on märkimisväärselt vajunud, mistõttu meretaseme tõus ei ole seotud kliimamuutusega. Kusjuures globaalne keskmine merepinna tase hakkas tõusma ajavahemikul 1820–1860, palju varem, kui inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkogused.

Kliimamuutuste leevendusmeetmed võivad tekitada palju rohkem kahju kui kasu

Majandusteadlased on pikka aega pidanud kliimamuutuste mõju majanduskasvule suhteliselt väikeseks võrreldes muude teguritega, nagu rahvastiku, vanuse, sissetulekute, tehnoloogia, hindade, elustiili, regulatsioonide, valitsemise muutused. Teisisõnu, CO2-st tingitud soojenemine võib avaldada mõningaid negatiivseid majanduslikke mõjusid, kuid need on liiga väikesed, et õigustada agressiivset heitkoguste vähendamise poliitikat. Kusjuures parem oleks mitte midagi teha, kui püüda „peatada” või piirata globaalset soojenemist tasemel, mis ületab Pariisi eesmärki. 

Aruande järgi on juba ammu täheldatud, et majandus areneb halvasti väga külmades ja väga kuumades piirkondades, kusjuures optimaalne temperatuur on kuskil vahepeal (Nordhaus, 2006). Seega võib soojenemine avaldada negatiivset mõju kuumades piirkondades, kuid olla kasulik jahedates piirkondades. USA puhul on leitud, et soojem ilm võib tuua pigem netokasu, kuna külmast tingitud kulud vähenevad (Mohaddes et al., 2023). Veel on leitud, et kuigi äärmuslikud ilmaolud on kulukad, on nende tähtsus kõigis tänapäeva majandustes järk-järgult vähenemas (Formetta ja Feyen, 2019). Ilmast tingitud katastroofide kahjud on 1990. aastast peale vähenenud osakaaluna maailma SKPst (Pielke jr, 2018, 2020), samuti on vähenenud suremusriskid (Formetta ja Feyen, 2019). Isegi varem kindla teabena esitatud väide, et globaalne soojenemine kahjustab vaeste riikide majanduskasvu, on hiljem osutunud ebakindlaks. Uuringud, mis arvestavad mudelite ebatüpsust, ei leia tõendeid CO2 heitmete negatiivse mõju kohta globaalsele majanduskasvule või leiavad, et vaesed riigid võivad sellest sama palju kasu saada kui rikkad riigid.

Tõsi, ilmast tingitud kindlustushüvitised on suurenenud, kuid samas on see seletatav majanduskasvu ja kindlustatud varade suurema väärtusega. Ilm pole aga kindlustusseltside turuväärtusele avaldanud ei positiivset ega negatiivset mõju (Hu & McKitrick, 2015), samuti USA pankade tulemuslikkusele (Blickle et al., 2021). Vastupidi, soojenemine on osutunud isegi kasulikuks finants- ja kindlustussektorile (Mohaddes et al., 2023). Seetõttu on majandusteadlased olnud pigem kliimamuutuse „peatamise” või agressiivse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise vastu, kuna kulud ei oleks seda väärt. Nii on kliimapoliitika majandusliku külje kriitik Storm 2017. aastal tõdenud, et “optimaalne majanduspoliitika on teha peaaegu mitte midagi.” Storm kritiseerib kliimapoliitikat, mille järgi tuleb kohe loobuda fossiilkütustest, söest ja naftast, ning paigutada kõik ressursid taastuvenergiasse, et hoida soojenemine alla 2 °C piiri (IPCC, 2014), sest säärased auahned kliimaeesmärgid kahjustavad majandust tarbetult ja maksavad liiga palju. Seega Stormi hinnangul tuleks inimkonnal lihtsalt oodata ja vaadata, mis saab. 

Peale selle leiavad autorid, et USA kliimapoliitika, näiteks sõidukite CO2 heitmete regulatsiooni, mõju globaalsele kliimale on väga väike ja ilmneb alles pika viivitusega. USA sõidukite heitmed moodustavad vaid 3% globaalsetest CO2 heitmetest, mistõttu isegi nende täielik elimineerimine aeglustaks CO2 kuhjumist atmosfääri vaid mõne aasta võrra sajandis (EPA, 2024; Energy Institute, 2024). Sellised meetmed ei suuda märkimisväärselt vähendada kliimamuutustega seotud riske, kuna globaalne süsinikutsükkel on aeglane ja kohalikud heitkogused segunevad atmosfääris globaalselt (Ciais et al., 2013). Seetõttu on üksikute riikide pingutused vähendada CO2 heitmeid pigem sümboolsed, kuna need ei too kaasa mõõdetavat kliimamuutuste leevendust lühikese aja jooksul (Lomborg, 2016).