USA sisejulgeolekuministeerium (The Department of Homeland Security, DHS) ja teised immigratsiooniametid kasutavad mitmesuguseid tehisaru vahendeid, näiteks näotuvastussüsteeme avalikus ruumis ja robotkoeri riigi lõunapiiril, et võidelda ebaseadusliku immigratsiooniga.
Tõhustatud jälgimisvõrk hõlmab ka eraettevõtjate, näiteks Babel Streeti teenuseid, mis koguvad andmeid sisserändajate sotsiaalmeediakontodelt. Kogutud teavet kasutavad ministeerium ning USA tolli- ja piirivalveamet (U.S. Customs and Border Protection, CBP), et teha kindlaks isiku asukoht, tema perekond ning põhjendada vahistamismäärust ja väljasaatmisotsust.
Ulatuslikumat jälgimissüsteemide kasutust näitab ka riigisekretäri Marco Rubio juhtimisel käivitatud uus kava “Püüa ja tühista” („Catch and Revoke“). Selles jälgib tehisaru väliskodanike, eelkõige õpilasviisaga üliõpilaste, avalikke esinemisi, et tuvastada Hamasi või muude terrorirühmituste toetajaid. Riigisekretäri sõnutsi on algatusega tühistatud enam kui 300 välisriigi kodaniku viisa. „Kui nende tegevus on vastuolus meie … riiklike huvidega, meie välispoliitikaga, siis me tühistame viisa,“ ütles Rubio. Peale selle on president Trump andnud soovituse taastada DNA-kiirtestimine, millega kontrollida sisserändajate perekonnasidemeid, kuigi alles 2023. aastal see projekt lõpetati privaatsuse ja täpsuse probleemide tõttu.
Digiõiguste organisatsiooni Electronic Frontier Foundationi advokaadi Saira Hussaini sõnutsi on paljud immigratsiooniametnike kasutatavad tehisaruvahendid kasutusel olnud juba aastaid ning tegemist on eelmiste valitsuste pärandiga. Kuid Hussaini järgi on nüüd nende vahendite ulatust suurendatud selles, keda nende vahendite abil otsitakse. Ühtlasi on rohkematel inimestel juurdepääs kogutud andmetele. Veel on digiõiguste eestkõnelejad osutanud, et tehisaru kipub andma väärteavet, mis pealtnäha on tõene, kuid on välja mõeldud. Seetõttu on ohtlik kasutada tehisaru olukordades, kus on vaja olla täpne. Nii ongi väidetavalt leidnud aset arvukalt juhtumeid, kus immigratsiooniametnikud on tegutsenud tehisaru ebatäpsete andmete alusel.
Jälgimissüsteemide kriitikute hinnangul pole praegu immigrantidele kohaldatavad vahendid üksnes sisserändajate vastu, vaid kõigi USA elanike vastu, olgu nad siis kodanikud või mitte. Näiteks juba 2021. aastal leidsid Georgetowni ülikooli õiguskeskuse teadlased, et USA immigratsiooni- ja tolliagentuur (Immigration and Customs Enforcement, ICE) pääseb ligi neljast kodanikust kolme juhiloa andmetele ning suudab tuvastada sama arvu inimeste asukoha tema kommunaalteenuste andmete abil. Georgetowni õiguse eraelu puutumatuse ja tehnoloogia keskuse teaduri Emerald Tse sõnutsi suudavad need vahendid koondada andmepunkte ja luua seoseid, seejuures vajaduse korral uurides teisi pereliikmeid, isegi naabreid, töökohta jm aspekte isikust elust. Seejärel analüüsitakse andmeid algoritmide abil, mis aitavad otsustada, kelle ametnikud peaksid kinni pidama või vabastama.
Jälgimissüsteemide viimaste aastate võidukäik
Selliste uute jälgimissüsteemidega haakuvad paljud Vabaduste portaalis varem käsitletud teemad. Näiteks on Hiina raporteerinud muidki “edusamme” tehisaruga jälgimissüsteemide (AI surveillance) vallas ja digitaalse identiteedi juurutamises ning nende tehnoloogiate pakkumises teistele riikidele. Kusjuures vähemalt 64 riiki maailmas kasutavad aktiivselt näotuvastussüsteeme jälgimise eesmärgil. Hiljuti kajastasime, kuidas Tai loob turistide turvalisuse nimel jälgimissüsteemidega “arukat turismi” ning ka Läänes on selle suundumuse kohta arvukalt näiteid. Näiteks on luure- ja julgeolekuasutused salaja ja ebaseaduslikult kogunud miljonite kasutajate isikuandmeid. Suured tehnoloogiaettevõtted on koostöös luureasutustega teostanud eraisikute suhtes varjatud andmehõivet, mis on avastatud tagantjärele vaid juhuslikult või tänu informaatoritele. Oleme käsitlenud ka Ühendkuningriigi politsei kasutatavaid näotuvastussüsteeme ning kaameratest kubisevaid maanteid, vahendanud Maailma Majandusfoorumil sõna võtnute veendumust, et vaevu 10 aasta pärast on linnad veelgi digitaalsemad ja pidev jälgimine ei ole loodud pelgalt turvakaameratega, vaid näotuvastussüsteemide ja „muude asjadega“. Viimaste uudiste seas on ÜRO lennunduspoliitikat koostava organi soov muuta lennule pääsemise reegleid ja võtta kasutusele näotuvastussüsteemid, kusjuures Indias ongi säärased juba kasutusel.
Tuleb tõdeda, et üha enam on riike, kus kasutatakse tehnoloogilisi süsteeme, mis väidetavalt suurendavad turvalisust ja lihtsustavad igapäevaelu, kuid millel on võime seirata ja süsteemselt koguda andmeid. Sellised suundumused kiirenevad kogu maailmas käsikäes tehnoloogia arenguga ja eriti tulenevalt tehisintellekti kasvavate võimsustega. Samas eraelu puutumatuse kaitsevahendeid on aga tihti rakendatud liiga hilja. Sääraste ohtude ja murettekitavate suundumuste tunnistamine varakult ja teabe levitamine on samm meie privaatsuse ja eraelu puutumatuse parema kaitsmise suunas.
