Aivar Usk: tühistagem „kliimakriis”

Näiteks loetelu „maalihked, üleujutused, tormid, metsatulekahjud”¹ ei sisalda ühtegi loodusnähtust, mille esinemissageduse kasvu seost inimtekkeliste kliimamuutustega kinnitaks ÜRO Valitsustevahelise Kliimapaneeli (IPCC) värskeima hinnanguaruande kliimamuutuste füüsikaliste aluste töögrupi raport (AR6 WG1, 2021²).

Keerukamgi küsimus on see, kui suurel määral on inimtegevus tegelikult mõjutanud kliima muutumist. IPCC definitsioon siin üksühest seost iseenesestmõistetavaks ei pea ning märkimisväärne osa teadlaskonnast hindab inimkonna kliimamõju jätkuvalt mittekriitiliseks. ÜRO poliitilised avaldused kipuvad aga teadusaruande sisust üksjagu alarmistlikumad olema. Ka ülalviidatud ERR artiklist leiab julgeid, allikaviiteta väiteid nagu „Kogu soojenemine viimase 150 aasta jooksul on tulnud inimeste õhku paisatud kasvuhoonegaasidest.” Kliimaministeeriumi informeeritus soojenemise põhjuste osas on muljetavaldav – teadlased seda samaväärse kindlusega ei väida.

IPCC söandab „väga tõenäoliselt” ehk vähemalt 90-protsendilise tõenäosusega inimeste kasvuhoonegaaside poolt tekitatuna ära märkida vaid „vähemalt 50%” soojenemisest, mis on toimunud pärast aastat 1979 troposfääris – kasvuhoonegaaside tööpõlluks olevates atmosfääri madalaimates kihtides.³ Kehtiva peavoolu kliimateaduse suure määramatusega olulise konstateeringu sisu võiks igapäevakeelde tõlkida nii: on peaaegu kindel, et vähemalt pool alates aastast 1979 toimunud troposfääri soojenemisest on inimtekkeline. Kui lugeda tähelepanelikult IPCC aruande sissejuhatuse paljutsiteeritud dramaatilist avalauset⁴ „On ühemõtteliselt selge, et inimtegevus on meie kliimat kütnud”, ei leia sellest hinnangut „kütmise” ulatusele. Uuemad uuringud on aga seniseid arusaamu muutmas: kaheksa USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa teadlast jõudsid hiljutises teadusartiklis (N. Loeb jt, 2024⁵) järeldusele, et viimase kümnendi globaalne soojenemine on põhjustatud vähenenud pilvisuse tõttu ookeanides salvestunud suuremast päikeseenergia hulgast.

Sedalaadi vastuoludele avalikkuses ringleva, ebatäiuslikel mudelitel põhineva ja kliimaaktivistide poolt dramaatiliseks paisutatud info ning realistliku teaduse ja kliimavaatluste tulemuste vahel on paljud teadlased tähelepanu juhtinud juba aastakümneid. Esimeseks mahukamaks märgukirjaks avalikkusele, mis koondas kokku üle 4000 allkirjastanu seas ka 72 nobelisti, võib pidada Heidelbergi Apelli⁶ aastast 1992. See oli vastuseks IPCC esimesele hinnanguaruandele (FAR), väljendades teadlaste muret „irratsionaalse ideoloogia pärast, mis vastustab teaduslikku ja tehnilist progressi ning takistab majanduslikku ja sotsiaalset arengut”. Planeedi saatuse eest vastutavate riikide valitsusi hoiatati „pseudoteaduslikele väidetele ja valedele või mitteasjakohastele andmetele tuginevate otsuste tegemise eest”. Loodetud tähelepanu ega tulemusi see ei toonud – peale allkirjastajate kliimaeitajateks ning tubaka- ja asbestitööstuse käsilasteks nimetamise meedias.⁷

Kasvuhoonegaaside probleemi väheolulisuses veendunud teadlased on siiski jätkanud nii globaalse soojenemise põhjuste sõltumatut uurimist, IPCC hinnangute puuduste analüüsimist kui ka uute pöördumiste avaldamist. Neid on teada mitmest riigist, alates aastatel 1998 kuni 2007 kokku 31487 allkirja saanud Oregoni Petitsioonist⁸ USAs kuni seni allkirjastamiseks avatud Hollandi sihtasutuse Climate Intelligence (Clintel) poolt hallatava Maailma Kliimadeklaratsioonini „Kliima hädaolukorda ei ole” (WCD, 2024)⁹. Viimasel on hetkel juba 1960 allkirja, nende seas järjepidevalt ka Heidelbergi Apelli allkirjastajatest Nobeli füüsikapreemia laureaat Ivar Giaever ning MIT professor Richard Lindzen.

„Politiseeritud kliimateaduse” meetoditega rahulolematud kliimarealistidest teadlased on lisaks üleskutsetele koostanud mitmeid omapoolseid IPCC seisukohtade ebaveenvusele ja vigadele osutavaid teaduskokkuvõtteid. Neist üks mahukamaid oli aastal 2009 Valitsustevälise Rahvusvahelise Kliimapaneeli NIPCC nimetuse all vastuseks IPCC neljandale hinnanguaruandele (AR4) koostatud 868-leheküljeline teadusaruanne¹⁰, mille valmimisse panustas ka Tartu Observatooriumi atmosfäärifüüsik Olavi Kärner. Ka järgnevates NIPCC raportites ei ole leitud põhjust taganemiseks dokumendi peamisest väitest: kliimamuutuste domineerivad põhjused on väga tõenäoliselt looduslikud. Dr Kärner osales nii varasemalt kui hiljem ka teistes IPCC suunal kriitilistes rahvusvahelistes tegevustes, näiteks AR4 sõltumatu teaduskokkuvõtte¹¹ koostamisel, mille üks retsensente oli Toronto Ülikooli professor Olev Träss.

Teadaolevalt esimene kliimarealistide vaimus ühisettevõtmine Eestis kulmineerus 23.10.2024, kui rahvaesindajatele saadeti Isikuvabaduse Sihtasutuse nimel „Pöördumine Riigikogu liikmete poole: Kliimaseadus ei ole vajalik”¹². Esimese ringi asjatundjatest allkirjastajate seas on emeriitprofessorid Olev Träss ja Jaak Jaagus, loodushoidja vaatenurka esindab bioloog Arne Arder. Kaasamõtlejaid oli mõistagi rohkem. Pöördumine jääb allkirjastamiseks avatuks neile spetsialistidele, kes soovivad oma samameelset seisukohta avalikustada.

Novembris 2021 esines endine USA energeetikaministeeriumi teaduse aseminister, New Yorgi Ülikooli professor Steven E. Koonin üleskutsega teaduste akadeemiatele „tühistada kliimakriis”¹³. Oktoobris Eesti teaduste akadeemia presidendiks valitud akadeemik Mart Saarma tõi septembrikuises kandidaatide vestlusringis¹⁴ näiteid Euroopa Parlamendi pseudoteadusel põhinevate otsuste kohta, mille osas teaduste akadeemiad pole seni selgelt sõna võtnud. Jääb üle loota, et tema loetelusse kuulub ka „kliimakriis” ning selle tühistamine saab alguse Eestist.

Esimesena avaldas artikli Postimees 31.10.2024.

1. https://www.err.ee/1609502566/yoko-alender-kliimakindel-majandus-aitab-hoida-meie-elukvaliteeti ↩︎
2. IPCC aruanne AR6 WG1, lk 1856: Table 12.12. Emergence of CIDs in different time periods, as assessed in this section. https://www.ipcc.ch/report/ar6/wg1/downloads/report/IPCC_AR6_WGI_FullReport.pdf ↩︎
3. IPCC aruanne AR6 WG1, lk 5 (22), A.1.3: „It is very likely that well-mixed GHGs were the main driver of tropospheric warming since 1979… ‘main driver’ means responsible for more than 50% of the change.” ↩︎
4. IPCC aruanne AR6 WG1, lk V (6), eessõna: “It is unequivocal that human activities have heated our climate.” ↩︎
5. Norman G. Loeb et al. (2024). “Observational Assessment of Changes in Earth’s Energy Imbalance Since 2000”. Surveys in Geophysics. May 7, 2024. https://link.springer.com/content/pdf/10.1007/s10712-024-09838-8.pdf ↩︎
6. Heidelberg Appeal to Heads of States and Governments (1992). ↩︎
7. https://en.wikipedia.org/wiki/Heidelberg_Appeal ↩︎
8. http://www.petitionproject.org/ ↩︎
9. World Climate Declaration – There is no climate emergency. Clintel, 23.10.2024. https://clintel.org/wp-content/uploads/2024/10/WCD-241023.pdf ↩︎
10. Craig Idso and S. Fred Singer, Climate Change Reconsidered: 2009 Report of the Nongovernmental Panel on Climate Change (NIPCC), Chicago, IL: The Heartland Institute, 2009. https://www.academia.edu/42565920/Climate_Change_Reconsidered_2009_Report ↩︎
11. Independent Summary for Policymakers. IPCC Fourth Assessment Report. Coordinator: Ross McKitrick (2007). https://www.rossmckitrick.com/uploads/4/8/0/8/4808045/ispm.pdf ↩︎
12. https://vabadused.ee/poordumine-riigikogule-kliimahadaolukorda-ei-eksisteeri/ ↩︎
13. Steven E. Koonin (2021). „It’s Time to Cancel the Climate Crisis” https://www.aei.org/politics-and-public-opinion/its-time-to-cancel-the-climate-crisis/ ↩︎
14. Teadlaste öö Eesti teaduste akadeemias 27. septembril 2024. Akadeemia presidendikandidaatide vestlusring. https://www.youtube.com/watch?v=BgwJCtrctQk ↩︎