Austraalia parlament võttis vastu uue antisemitismi, viha- ja ekstremismivastase seaduse (Combatting Antisemitism, Hate and Extremism Bill 2026), mis muudab Austraalia sõnavabaduse seadused sisu poolest sõnakõlksuks. Ka Austraalia peaprokurör Michelle Rowland on seda tutvustanud kui „kõige karmimat vihaseadust, mida Austraalia on kunagi näinud”, vahendas Reclaim The Net.
Seaduse keskmes on uus rassilise laimamise süütegu. Keelatud on „avalikult propageerida või õhutada viha” rassi, nahavärvi või rahvusliku või etnilise päritolu alusel. Sellise teo eest võidakse karistada kuni viieaastase vangistusega.
Üks peamisi muudatusi on aga tõsiasi, et seadus ei nõua kahju tõendamist. Seaduse järgi ei ole oluline, kas tegu põhjustab tegelikult vihkamist või kas keegi tegelikult tunneb end hirmutatuna või kardab ahistamist. Tegeliku tagajärje asemel peavad kohtud edaspidi arvestama, mida hüpoteetiline „mõistlik” sihtrühma liige tunneks, isegi kui sellist isikut juhtumis ei ole. Seletuskirjas on täpsustatud, et ka süüdistaja ei pea tõendama mingit tegelikku hirmu ega ohtu. Seega võib tulevikus isiku viieks aastaks vanglasse määrata selle eest, kui ta on tekitanud teoreetilisele isikule teoreetilise ebamugavuse. Kriitikute sõnutsi pole säärane lahendus mõeldudki karistama päris kahju, vaid “piiri” ületamise eest, kuid “piiri” ei oska keegi täpselt määratleda.
Seadus kohaldub avalikes kohtades, aga avalik koht on defineeritud nii, et hõlmab igasugust elektroonilist suhtlust, sh sotsiaalmeediat, blogisid, otseülekandeid, salvestisi ehk mistahes ja kustahes avalikkusele nähtavat sisu. Kusjuures avalikuks kohaks võib määratluse alusel sattuda ka elutuppa seatud veebikaamera salvestis või koduhoovist tehtud podcast. Rääkimata naljadest, meemidest või kuskil pealt kuuldud lausest, mis võivad osutuda kujuteldavale “mõistlikule inimesele” traumaatiliseks.
Eelnõu mõistes on religioon ainus võimaliku karistuse kindel erand. Vihakuritegu ei kehti juhul, kui rangelt vaid usulise õpetuse või arutelu eesmärgil on tsiteeritud usuteksti (nt piiblit, koraani) või viidatud religioossele tekstile. Seletuskirja järgi peab erandi korral süüdistatav, kes väidab end olevat usulises kontekstis tegutsenud, ise tõendama, et tegu oli tõesti piisavalt “püha” ja religioosne õpetus, mitte varjatud vihaõhutus. Kriitikud peavad “püha erisust” kõne hierarhiaks, kus preestrid ja imaamid on pjedestaalile asetatud, aga kõik teised, nt koomikud ja kolumnistid, paiknevad kõige alumisel astmel.
Ka keelatud sümbolite jm puhul peab süüdistatav ise asuma oma süütust tõendama. Süütuse presumptsioon kuni süüdi mõistmiseni on eelnõu järgi vastupidi pööratud – isik on süüdi kuni ta pole suutnud tõendada oma süütust ja õiguspärase eesmärgi olemasolu. Seda muudatust paistab Austraalia valitsus ehk kõige enam kiitvat, et süüdistaja ei pea enam tõendama teo ebaseaduslikkust.
Eelnõu annab võimaluse määratleda ka „keelatud viharühmi”, mille liikmesus, värbamine, toetamine, koolitamine või juhtimine muutub kuriteoks. Austraalia politseil on õigus viharühmaks nimetada keda tahes, regulatiivselt ja ilma kohtu kuulamiseta. Kusjuures õigus nimetada keelatuks mida ja keda iganes ei piirdu vaid Austraaliaga. Nn musta nimekirja võib määrata ühendusi, liikumisi jm nii Austraalias kui ka välismaal ning isegi ajaloolisi juhul, kui see on propageerinud vihkamist õhutavat käitumist, sh enne seaduse jõustumist. Teisisõnu võib isikut tabada süüdistus isegi sellise sõnavõtu eest, mis selle toimumise ajal oli täiesti seaduslik. Kui nn musta listi satub rühm, mitmekordistuvad karistused: võimalik on 7–15 aasta pikkune vangistus. Täpsemini võib näiteks liikmesuse eest määrata 7 vangla-aastat; toetuse, koolituse, värbamise või rahastuse eest aga 15 vangla-aastat.
Politsei saab ka õiguse esemeid jm konfiskeerida ning nõuda, et materjalid eemaldataks veebist. Kriitikud leiavad, et sellisel kujul mõjub seadus ilmselt kui enesetsensuur, kus kunstnikud, teadlased, ajakirjanikud jt-d väldivad materjale, mida võidakse valesti tõlgendada.
Kokkuvõtvalt peavad kriitikud seadust äärmiselt hoolimatuks ja selle keelekasutust autoritaarseks. Austraalia valitsus paistab eelistavat karistada ideid, mitte tegusid. Enam pole vaja tõendada kahju ja süülisust selles, vaid piisab teoreetilisest teost kujuteldavale kannatajale ja süütuse tõenduskoormus on nihutatud süüdistatava peale. Kriitikud leiavad, et seadusesse kokku kraabitud sätted on kui tsensuurivolitused ning piire on seaduses näpuotsaga. Igal juhul paistab Austraalia olevat seadnud riigi aktsepteeritava kõne lõpliku otsustaja rolli, kasutades hirmu nii mõõdiku kui ka motiivina.
Väärib ka märkimist, et Austraalia nüüdne vihakõnelahendus sarnaneb üsna mitmes puntkis Eesti uute vihakõnesätetega. Näiteks ei pea ka Eestis plaanitava vihakõneseaduse järgi kannatanud rühm või rühma liige end solvatu või ähvardatuna tundma ja hinnangu annab „mõistlik kõrvaltvaataja“. Viimane paistab olevat üsna võrdne Austraalia eelnõu “mõistliku inimesega”. Veel piisab vaid hirmust, et ütlusele võib järgneda vägivallategu või see võib ohustada ühiskonna turvalisust. Kellegi elu või vara selleks enam ohtu sattuma ei pea, kuigi seletuskirja järgi peab kartus sisaldama arvestatavat tõenäosust. Sarnase lahenduse on loonud ka Austraalia oma teoreetilise teo ja teoreetilise kannatanuga. Peale selle on mõlemad riigid võtnud käsitleda rühma, mille korral karistus on karmim.
