Austraalia valitsus kavandab veebiohutuse järelevalveametile eSafetyle ulatuslikke uusi volitusi digihoolsuskohustuse (Digital Duty of Care) eelnõuga, kus on sätted, mis võimaldavad e-ohutuse volinikul luua nn käpiknuku (sock-puppet) identiteete. Eelnõu järgi on need võlts- või välja mõeldud identiteedid, mida veebiohutuse nimel anonüümselt kasutada. E-ohutuse volinik saaks õiguse neid võltskontosid hallata ja luua tehisaruga materjali, sh botikontode kaudu. Valitsuse sõnutsi on tegemist vajadusega kehtestada digiplatvormide ohutusnõuded ja anda austraallastele suurem kontroll algoritmiliste uudisvoogude üle, kirjutab News24.
E-ohutuse volinik võib sellised valekontosid luua ja kasutada mistahes teenustes. Kontode abil on lubatud materjale alla ja üles laadida, suhelda platvormidega ja katsetada platvormide funktsioone. Teatud juhtudel võib nende kaudu suhelda ka teiste kasutajatega, kuigi eelnõu järgi siiski vaid selleks, et vältida konto sulgemist. Sideministeeriumi pressiesindaja sõnutsi on tegemist võimalusega katsetada süsteeme: „Võltskontod võimaldavad eSafety volinikul ja akrediteeritud teadlastel katsetada platvormide süsteeme, mis on loodud, et kaitsta austraallasi selliste ohtude eest nagu laste seksuaalne kuritarvitamine, äärmuslik vägivald ja terrorism.” Ministeerium väidab, et selliseid kontosid ei kasutata üksikute kontode puhul. Veebiohutuse uurijad võivad samuti endal käpiknuku identiteete võtta, kuid kui e-ohutuse volinik võib materjali luua veebiteenustega, sh tehisaruga, siis uurijad sellist volitust ei saa.
Nüüd on Austraalias teravnenud poliitiline vaidlus selle üle, kas säärased internetiseadused võivad lõpuks laieneda ka valeandmetele, desinformatsioonile ja poliitilisele sõnavõtule. Eelmisel nädala New Yorgis ÜRO peaassambleel peetud kõne järel ajakirjanikele vastates eitas peaminister Anthony Albanese valeinfo seost internetirežiimiga, kuid viitas, et poliitikas võimutseb üha suurem polariseerumine ja inimesed eemalduvad keskelt äärmustesse. „Tõde on see, et see mõjutab kogu meie ühiskonda ja seda, kuidas see toimib valeteabe ja desinformatsiooni kontekstis,“ ütles Albanese. Pressikonverentsil selgitas ta aga: „See ei puuduta üldse valitsuse kontrolli. See ei puuduta vale- ega desinformatsiooni. Tegemist on sellega, et anda inimestele kontroll, anda teile, kui teil on see seade käes, kontroll selle üle, mis algoritme soovite saada,“ ütles Albanese ja selgitas, et olevat vaid rääkinud tehnoloogilistest proovikividest ja üks neist on üha suurem polariseerumine. Seejuures on sotsiaalmeedia roll Albanese hinnangul täiesti teine küsimus võrreldes sellega, mida austraallased võivad veebis näha.
Vabaturu mõttekeskuse Institute of Public Affairs teadur Margaret Chambers väljendas muret infosõja pärast, mida käpiknuku sätted tekitada võivad. „Käpiknuku identiteedi sätet, eriti voliniku piiramatut volitust luua tehisaruga materjali, tuleks mõista kui valitsuse ja e-ohutuse voliniku püüet osaleda infosõjas,“ ütles Chambers. Teadur selgitas, et käpiknuku sätet võib e-ohutuse volinik kasutada mistahes ülesannet täites, sh nn veebiturvalisuse ja digitaalse hoolsuskohustuse järelevalve nimel. Chambers leiab, et voliniku arusaam veebiohutusest on ideoloogiline ja ulatub poliitilise debati tsensuurini ning et agressiivne ja aruandekohustuseta amet püüab tehisaru kasutada selleks, et edendada ideoloogiliselt puhastatud internetikäsitlust.
Teiste kriitikute sõnutsi on digihoolsuskohustuse eelnõu eesmärk pealtnäha üllas – kaitsta lapsi kahjuliku sisu eest ja anda täiskasvanutele suurem kontroll oma uudisvoo üle. Samas aga on sätete rägastikku peidetud tohutu regulatiivvõimu laiendus, kus e-ohutuse voliniku õigused muudkui kasvavad. Tegemist on pigem meetmetega, kus kaitse muutub järelevalve ja kontrolli ettekäändeks. Käpiknuku kontode puhul toovad kriitikud välja, et selliste kontodega on lubatud veebitoiminguid jälgida ja materjali salvestada, kusjuures nendele kontodele võivad võimud omakorda luua materjali, sh tehisaruga. Seega on tegemist klausliga, mis ületab passiivse jälgimise piiri, jõudes aktiivse mõjutamiseni. Seejuures pole võimud täpsustanud uute volitustega kaasnevaid plaane ega seadnud selgeid kasutuspiire.
Peale selle suurenevad ka eSafety järelevalve ja andmete kogumise volitused. Võimaliku teadustööna esitatakse suuremat ligipääsu sotsiaalmeedias toimuvale, kuid teadustööst võib kiiresti saada järelevalve. Pealegi on püütud ka laiendada seadusliku sõnavõtu regulatsioone, defineerides kahjulikuks sisuks ka seaduslikku sisu, kuigi sageli ebameeldivat. Platvormidelt nõutakse aga ennetavaid meetmeid, et luua nende „kahjulike” kategooriate ümber turvaline veebikeskkond. Kriitikud leiavad, et tulemuseks on uued sõnavabaduse regulatsioonid, kus „kahjulik“ ei ole piisavalt ebaseaduslik, et parlament seda keelaks, kuid on piisavalt “kahjulik”, et riik saaks platvorme survestada. Näiteks üks lastele kahjulik kategooria hõlmab materjali või käitumist, mis „õhutab või edendab vaenulikku suhtumist naistesse või soolisse võrdõiguslikkusse“. Samas pole kuidagi täpsustatud, mis hetkest võib mingit suhtumist nimetada vaenulikuks või soolise võrdõiguslikkuse vastu eksivaks. Näiteks kas „kahjulikuks” võib tulevikus osutuda mistahes sooideoloogiat kritiseeriv sõnavõtt, feministlik arutlus pornograafia üle, religioosne jutlus, meeste õiguste kaitsjate arutlus perekonnaseaduste üle, soorollide ajalooline vaade või isegi koomiku etteaste. Igal juhul on õigustatud küsida, et kes otsustab kus lõpeb erimeelsus ja millal algab kahju.
