Kuidas EL-i digiteenuste õigusakt vaba sõna piirama hakkab

“Ohutum internet kõigile,” teatas prantslasest Euroopa Komisjoni siseturu volinik Thierry Breton eelmisel reedel X-i (endine Twitter) vahendusel oma jälgijatele, märkimaks digiteenuste õigusakti (Digital Services Act – DSA) esimese etapi jõustumist. “DSA on siin. Siin, et kaitsta vaba sõna meelevaldsete otsuste vastu ja samal ajal kaitsta meie kodanikke ja demokraatiat ebaseadusliku sisu vastu,” lisas ta.

Kõlab ju päris hästi? Kes ei tahaks ohutumat internetti, demokraatia ja sõnavabaduse kaitset? Paraku on need ainult loosungid, sest vaba sõna kaitse asemel annab uus määrus valitsejatele kätte hoopis efektiivsemad tööriistad sõnavabaduse piiramiseks.

Mõistetavalt Breton sellest oma jälgijatele ei rääkinud. Selle mõistmiseks ei piisa ka uut määrust selgitavate materjalidega tutvumisest. Võtke näiteks lahti digiteenuste akti tutvustav eestikeelne veebileht. Seda vaadates tekib küsimus, et mida see sõnavabaduse teema siia üldse puutub? Kirjeldatakse, et eesmärk on kujundada turvaline digikeskkond, sest aina rohkem inimesi ostab interneti vahendusel kaupu. Tuleb seega võidelda võltskaupade levikuga.

Alles päris lehe lõpus, kui räägitakse vajadusest tegeleda aktuaalsete digiprobleemidega, märkame tuttavaid sõnavabadusse puutuvaid mõisteid: vaenukõne ja desinformatsioon. Need on uhkelt kõlavad sildid, mille alusel tihti tõese info levikut takistatakse, inimeste arvamusi naeruvääristatakse, inimesi tühistatakse ja ka kriminaalkorras menetletakse. Olen sõnavabaduse kehvast olukorrast erinevate Euroopa riikide näitel varem kirjutanud. Ei nõustu end naiseks nimetavat meest naiseks nimetama ja ütled Facebookis otse välja, et tegemist on mehega, seisad silmitsi kriminaalasjaga vaenukõne tõttu – Norra näide. Võrdled poliitikut genitaaliga või jagad internetis teise poliitiku fotot, millel on talle omistatud tsitaat, mis tõele ei vasta ja avastad ühel varahommikul ukse tagant kamba politseinikke – olukord Saksamaal. Samamoodi leiame totraid kaasusi Prantsusmaalt, Soomest jne.

Samuti on Covid-pandeemia ajal toimunu hoiatavaks näiteks, kuidas tõest infot valena kujutati ning sotsiaalmeediafirmad selle levikut valitsuste survel takistasid. Seda on kahetsedes tunnistanud ka Facebooki asutaja Mark Zuckerberg. Sellise tõese info leviku piiramise tõttu keelas Ühendriikide föderaalkohtunik hiljuti ka president Joe Bideni administratsiooni töötajatel sotsiaalmeedia ettevõtetega suhtlemise. Kohtuniku sõnul näib Ühendriikide valitsus olevat võtnud endale pandeemia ajal orwelliliku tõeministeeriumi sarnase rolli – Covid-i teemal tehtud postisusi, ka tunnustatud teadlaste sõnumeid, mis valitsuse jutupunktidest erinesid, tsenseeriti.

DSA kui Euroopa Liidu (EL) ülene määrus aga kõige sellega taas tegeleb. Seejuures sõnavabaduse piiramisel astutakse potentsiaalselt sammukese võrra kaugemale, sest määrus rakendub kogu liidu ulatuses korraga. Ehk kui Saksamaa seaduse alusel saab mingi sõnumi keelata, pole ju võimalik, et sama sõnum Poolas, kus see võib-olla keelatud ei oleks, kättesaadavaks jääks.

Laiaulatuslik mõiste: ebaseaduslik sisu

Mida siis DSA tegema hakkab? Lihtustatult peavad intertnetiteenuse pakkujad selle alusel oma platvormilt eemaldama ebaseaduslikku sisu. Kui neid sellest teavitatakse, siis tuleb seda teha viivituseta, kiirelt. Määruse järgi liigitatakse ebaseaduslikuks “igasugune teave, mis iseenesest või seotuse tõttu teatava tegevusega, sh toodete müügi või teenuste osutamisega, ei ole kooskõlas liidu või mis tahes liikmesriigi õigusega, olenemata selle õiguse täpsest reguleerimisesemest või laadist”.

Määruse pikas selgitavas osas lisatakse, et mõistet “ebaseaduslik sisu” tuleb kohaldamisel käsitleda ja määratleda laialt, “nii et see hõlmaks ebaseadusliku sisu, toodete, teenuste ja tegevusega seotud teavet”. “Täpsemalt tuleks seda mõistet mõista nii, et see osutab igasuguses vormis teabele, mis kohaldatava õiguse kohaselt on iseenesest ebaseaduslik – näiteks ebaseaduslik vaenukõne või terroristlik sisu ja ebaseaduslik diskrimineeriv sisu,” seisab selgituses.

Seega küsimus ei ole pelgalt võltstoodete müügi takistamises või terroristliku, pedofiilse jms kriminaalse sisu sõna- ja videoplatvormidelt eemaldamises, vaid ka nn vaenukõnes ja diskrimineerivaks liigitatud arvamustes.

Usaldusväärsed teavitajad

Sellest nn ebaseaduslikust sisust teatamiseks on ettevõtted pidanud oma platvormidele looma lihtsasti leitava ja kõigile kättesaadava võimaluse. Ehk vahet pole, kas näed midagi tõeliselt kriminaalset või sulle ei meeldi kellegi sõnakasutus, võid sellest platvormi teavitada. Eelisjärjekorras peavad platvormid hakkama menetlema selliseid teateid sisu kohta, mis tulevad nn usaldusväärsetelt teavitajatelt. Usaldusväärse teavitaja staatuse annab liikmesriigi digiteenuste koordinaatoriks määratud asutus ja seda antakse ainult üksustele, “kes on muu hulgas tõendanud, et neil on eriteadmised ja pädevus ebaseadusliku sisu vastu võitlemiseks ning et nad töötavad hoolsalt, täpselt ja objektiivselt”. Sellise staatuse võib selgituse kohaselt omistada näiteks Europolile. Sama selgituse järgi saab seda omistada ka organisatsioonidele, kes võtnud eesmärgiks teatada näiteks internetis tehtavatest rassistlikest ja ksenofoobsetest avaldustest. “Eelkõige julgustatakse usaldusväärse teavitaja staatust taotlema oma liikmete huve esindavaid asjaomase valdkonna ühendusi,” seisab määruses.

Ettevõtetel on veel erinevaid kohustusi, mis puudutavad aruandlust, riskide hindamist jms.

Eraldi pööratakse tähelepanu käitumisele kriisi korral. Määruse kohaselt “tuleks kriisiks lugeda selliste erakorraliste asjaolude ilmnemist, mis võivad tõsiselt ohustada avalikku julgeolekut või rahvatervist liidus või selle märkimisväärselt suurt osa”. “Sellised kriisid võivad tuleneda relvakonfliktidest või terroriaktidest, sealhulgas tekkivatest konfliktidest või terroriaktidest, loodusõnnetustest, nagu maavärinad ja orkaanid, samuti pandeemiatest ja muudest tõsistest piiriülestest ohtudest rahvatervisele,” seisab selgituses. Komisjon saab kriiside korral volitused nõuda platvormidelt terve rea erinevate meetmete kasutusele võtmist, mis puudutavad mh sisu modereerimist ja ametlike teadete edastamist, mida esitavad kriisiolukorra kohta “liikmesriikide asutused või mis esitatakse liidu tasandil või mille esitavad sõltuvalt kriisi kontekstist muud asjakohased usaldusväärsed organid”.

Trahvisummad on krõbedad

Kui platvormid ei täida või rikuvad neile DSA raames pandud kohustusi, võib neid ees oodata märkimisväärselt suur rahatrahv – kuni 6% ulatuses platvormi pidava ettevõtte globaalsest käibest. Näiteks Facebooki ja Instagrami valdusettevõtte Meta käive oli mullu 116.6 miljardit dollarit (107 miljardit eurot), millest 6% moodustaks 7 miljardit (6.4 miljardit eurot). X-i (endine Twitter) käive mullu oli 4,4 miljardit dollarit (4.05 miljardit eurot), millest 6% moodustaks 264 miljonit (243 miljonit eurot). Samuti saab Komisjon platvormi tegevuse Euroopas peatada. Ehk selliste karistuste puhul on oodatav, et platvormid tahavad riske maandada ja teevad sisu piiramiseks pigem rohkem. Ebaseaduslikuks liigitatud sisu postitajaid ootavad ees karistused alates postituste leviku piiramisest kuni konto sulgemiseni.

Esialgu pidid uute nõudmistega oma tegevuse kooskõlla viima suuremad internetipõhiste teenuste pakkujad, kokku 19, kellel on Euroopas enam kui 45 miljonit igakuist kasutajat. Sinna alla käivad nii tuntumad sotsiaalmeediaplatvormid, otsingumootorid kui veebikaubamajad: Facebook, Instagram, Google, X, YouTube, Amazon jne. Väiksematel on kohanemiseks aega pool aastat.

Kas ise usutakse sõnavabaduse kaitsmist?

Kokkuvõttes on üsna selge, et isegi, kui see akt mingil määral kriminaalse sisuga postituste ja võltskaupade müügi vastu aitab, siis sõnavabadust, nagu Breton meile kinnitas, see ei kaitse. Tegelikult näitavad Euroopa tipp-poliitikute, sh Bretoni enda, varasemad kommentaarid, et küsimus on just sõna- ja väljendusvabaduse piiramises.

Näiteks on end sõnavabaduse eesvõitlejana positsioneerinud X-i omanik Elon Musk varasemalt pikalt vaielnud EL-ga selle üle, kui palju peaks X platvormil sisu tsenseerima. X ehk toona veel Twitter, otsustas mais lahkuda EL-i vabatahtlikust nn väärinfoga võitlemise kokkuleppest. Sammu kommenteeris Prantsusmaa digiminister Jean-Noël Barrot: “Kui Twitter meie reegleid korduvalt rikub, siis Euroopa Liidus saab platvorm olema keelatud.”

Samal teemal võttis sõna ka Breton, kes viitas toona otseselt nüüd kehtima hakanud uutele reeglitele. “Te võite põgeneda, kuid ei saa end peita. Meie meeskonnad on [reeglite – HS] jõustamiseks valmis,” ütles ta.

Juulis kommenteeris Breton aga Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtet, et kui riigis on massilised rahutused, mis Pranstusmaal siis just toimusid, võiks võimud kaaluda vähemalt osale sotsiaalmeediale ligipääsu katkestamist. „Kui tegemist on vaenu õhutava sisuga, sisuga, mis kutsub üles – näiteks – mässule, mis kutsub üles tapmisele ja autode põletamisele, nõutakse neilt [sisu] viivitamatut kustutamist,“ ütles Breton. “Kui nad seda ei tee, karistatakse neid kohe. Meil on meeskonnad, kes saavad kohe sekkuda,” lisas ta ja märkis, et trahvi kõrval saab uue korra kohaselt keelata EL-i territooriumil ka platvormide toimimise.

Ilmselt ei ole kellelgi vastuväiteid, et avalikult tehtud üleskutsed kellegi tapmisele vajavad tõhusat reageerimist avaliku korra kaitseks. Ent kuidas saame kindlad olla, et usinad ametnikud reageerivad vaid sellisel juhul? Sest vastupidiseid näiteid tsensuurist on küllaga – meie avaldatud analüüs “Kuidas tsensuur on paisunud” annab teemast hea ülevaate (osa 1 ja osa 2).

Ehk Prantsusmaa meeleavalduste näite puhul saame küsida, kas keelustama hakatakse siis, kui pahad inimesed tänaval märatsevad või reageeritakse keelustamise sooviga ka näiteks juhul, kui märulipolitsei meeleavaldajate suhtes üleliigset vägivalda kasutab, sellest filmitud videod levima lähevad ja hukkamõistu pälvivad? Ehk millal ikkagi need reeglite jõustamiseks valmis olevad Bretoni-meeskonnad tegevusse asuvad? Seda näeme juba õige pea.