Ajakirjanike kaitse ühingu (Committee to Protect Journalists, CPJ) aruande järgi oli 2024. aasta detsembri alguses kogu maailmas vahistatud kokku 361 ajakirjanikku. Seda on vaid pisut vähem kui rekordilisel 2022. aastal, mil vahistati vähemal 369 ajakirjanikku, kirjutab CPJ. Kusjuures need arvud ei hõlma ajakirjanikke, kes vangistati ja vabastati sama aasta kestel.
Ajakirjanikke vangistanud riikide “edetabelit” juhivad Hiina, Iisrael, Myanmar, Venemaa ja Valgevene. Kusjuures kokku vangistati just neis viies riigis enam kui pooled kogu maailmas arreteeritud ajakirjanikest ehk 53%. Hiina, Iisrael, Tuneesia ja Aserbaidžaan püstitasid ka oma riigi rekordi.
Peamiste vangistamiste põhjustena toob aruanne välja autoritaarse repressiooni, sõja ning poliitilise ja majandusliku ebastabiilsuse. CPJ tegevjuht Jodie Ginsberg ütles: “Ajakirjanike vastu suunatud rünnakute arv suureneb peaaegu alati enne kui asutakse piirama muid vabadusi – teabe andmist ja saamist, kogunemis- ja liikumisvabadust, protestimisvabadust.“ Ginsbergi sõnutsi arreteeritakse ja karistatakse ajakirjanikke ühtelugu selle eest, et nad on paljastanud poliitkorruptsiooni, keskkonna kahjustamist ja finantsrikkumisi.
Maailmajagudest oli oli mullu vangistatud ajakirjanike arvu poolest esikohal Aasia. Seal on vangistatud enam kui 30% (111) kogu maailmas vangistatud ajakirjanikest. Peamiste ajakirjandusvabaduse mahasurujate – Hiina, Myanmar ja Vietnam – kõrval arreteerisid ajakirjanikke ka Afganistan, Bangladesh, India ja Filipiinid.
Aastaid kõige enam ajakirjanikke vahistanud Hiinas on tsensuuri tõttu siiski keerukas määrata, kui palju ajakirjanikke seal täpselt trellide taha on pandud. CPJ andmetel oli neid 2024. aasta lõpu seisuga 50, kuid samas peab seda arvu alahinnanguks. Vabaduste portaalis oleme Hiina pessivabaduse teemasid varemgi käsitlenud. Näiteks mõisteti Shanghais peaaegu neljaks aastaks vangi Hiina dokumentaalfilmide režisöör, kes kajastas nn valge paberi meeleavaldusi 2022. aastal. Samas mõni ajakirjanik on lausa surma mõistetud. Näiteks Pekingi kohus määras surmanuhtluse poliitkommentaatorile Yang Hengjunile, kelle ainus lootus on, et võibolla õnnestub kaheaastase hea käitumise järel asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega.
Nüüd ei piirdu Hiina aga enam üksnes äärmiselt repressiivseks peetava mandriosaga. Nii on vangistatud Hongkongi ajakirjanikke, näiteks 2020. aastast peale viibib Hongkongis üksikvangistuses ettevõtja Jimmy Lai, kes oli demokraatiat toetava ajalehe Apple Daily asutaja. Teda süüdistatakse välisjõududega koostöös, mille eest võib meest ees oodata eluaegne vanglakaristus.
Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas vangistati kokku 108 ajakirjanikku. Neist peaaegu pooled on kinni pidanud Iisrael (43), kelle puhul ÜRO õiguseksperdid otsustasid eelmisel aastal, et riik on rikkunud rahvusvahelist õigust, pidades kinni kolm palestiinlasest ajakirjanikku.
Väljaspool Valgevenet (31) ja Venemaad (30) oli Aserbaidžaan (13) jätkuva repressiooniga sõltumatu meedia vastu üks Kesk-Aasia juhtivaid ajakirjanike vangistajaid 2024. aastal. Türgi (11) ei kuulu enam ajakirjanike vangistajate esiridadesse, kuid surve sõltumatu meedia vastu on endiselt suur. Venemaa pressivabaduse olukorda oleme 4 ajakirjaniku näitel alles hiljaaegu käsitlenud. Neile mõisteti nelja-aastane vanglakaristus “äärmusliku“ organisatsiooni liikmesuse ja “ekstreemsuse” eest, kuid nad olid vaid teinud koostööd “valede” meediaväljaannetega ja kajastanud Aleksei Navalnõiga seonduvat.
Sarnane olukord valitseb ka Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas, kus vangistatute arv on väiksem kui teistes piirkondades, kuid ajakirjanduse vastu suunatud ähvardused püsivad. Näiteks Mehhikos ei ole ühtegi ajakirjanikku vangistatud, kuid tegemist on ajakirjanike jaoks ühe ohtlikuma piirkonnaga väljaspool sõjatsoone. Nigeerias vahistati mullu 4 ajakirjanikku, aga rünnati ja peeti ajutiselt kinni kümneid ajakirjanikke, kes püüdsid kajastada meeleavaldusi ja rahutusi. Senegalis, kus 2024. aasta lõpus oli vanglas 1 ajakirjanik, vahistati ja rünnati ka poliitilisi meeleavaldusi kajastanud ajakirjanikke.
CPJ leidis, et maailmas süüdistatakse enamat kui 60% (228) vangistatud ajakirjanikest riigivastastes kuritegudes, sealhulgas sageli ebamäärastes terrorismi- või ekstremismisüüdistustes. Selleks on riikidel mitmesuguseid riigivastase käitumise või julgeoleku seaduseid ja neid kasutatakse innukalt, et sõltumatuid hääli summutada. Sääraseid süüdistusi võib ajakirjanik saada näiteks Myanmaris, Venemaal, Valgevenes, Tadžikistanis, Etioopias, Egiptuses, Venezuelas, Türgis, Indias ja Bahreins.
Kuid sageli esitatakse süüdistus marginaliseeritud etnilistest rühmadest pärit reporteritele, kelle töö keskendus oma kogukonnale. Tihti viitavad ametivõimud tõenditele, et ajakirjanikul on kontakte sõjaliselt meelestatud rühmitustega, kuigi see on uudiskajastuse jaoks sageli tarvilik. Nii on peaaegu pooled Hiinas kinni peetud reporteritest uiguuri vähemuse liikmed. Iisrael kinnipeetavad on aga CPJ andmetel kõik palestiinlased. Tadžikistanis vangistatud 8 ajakirjanikust 2 on pikka aega tagakiusatud pamiiri vähemuse liikmed. Üks neist, Ulfatkhonim Mamadshoeva, kannab 20-aastast vanglakaristust, kuna ametivõimud süüdistasid teda Pamiiri protestide korraldamises riigi idaosas asuvas Gorno-Badakhshani autonoomses piirkonnas.
Väärib märkimist, et Piirideta Ajakirjanike (Reporters Without Borders, RSF) andmetel on sellel aastal ajakirjandusvabaduse olukord maailmas veelgi halvenenud ja pressivabadus kahanenud. Kui ajakirjanike vangistamised, ja kahjuks ka tapmised, paistavad olevat peamiselt poliitiliselt motiveeritud, siis RSF lisab pressivabaduse kahanemise põhjuste hulka üha suurema majandusliku surve. See tähendab väljaande omanike, reklaamijate ja rahastajate survet. Selgelt on märgata, et meediaväljaannetel on keerukusi valikus, kas säilitada sõltumatus või jääda ellu ning liiga sageli on meediakanalid pidanud raha pärast otsustama sulgemise kasuks.
