Hollandi teadurite tänavu juunis avaldatud uuringu järgi oli 47 lääneriigis aastatel 2020–2022 liigsuremus kokku 3 098 456 inimest. 46 riigi puhul registreeriti liigsuremus 2020. aastal 41-s (87%), 2021. aastal 42-s (89%) ja 2022. aastal 43 riigis (91%).
2020. aastal, mil algas koroonapandeemia ja rakendati piirangumeetmed, registreeriti 1 033 122 ülemäärast surmajuhtumit (11,4%). Kuid 2021. aastal, mil viiruse leviku vastu kasutati juba nii ulatuslikke piiranguid kui ka vaktsiine, registreeriti veelgi rohkem liigseid surmajuhtumeid: 1 256 942 (13,8%). Sulgemismeetmetega jätkati vähemalt 2021. aasta lõpuni hoolimata asjaolust, et juba 2020. aasta oktoobris avaldas Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor John Ioannidis üldise naktaumissuremuse määra: 0,23%. Kusjuures alla 70-aastaste puhul oli see 0,05% ja kuni 19-aastaste seas 0,0003% ehk teisisõnu oli teada, et viirusnakkus ei ole noortele kuigi ohtlik. 2022. aastal, kui suurem osa piiranguid olid juba tühistatud ja jätkati vaid vaktsineerimisega, oli esialgsete andmete järgi 808 392 liigset surmajuhtumit (8,8%).
Uuringus tugineti andmebaasi „Our World in Data“ andmetele ja uuriti 47 lääneriigi kogusuremust. Liigsuremust peetakse mõõdikuks, mis aitab jälgida ja võrrelda tervishoiukriiside poliitikat eri piirkondades, mille alusel hinnati normaalsetes tingimustes oodatavate surmajuhtumite arvu kõrvalekallet teatud ajavahemikes aastatel 2020–2022. Koroonapandeemia puhkemisest peale hõlmab liigsuremus nii viiruse põhjustatud surmajuhtumeid kui ka neid, mis on seotud viiruse ohjeldamise meetmete rakendamise kaudsete mõjudega.
Seni on arvukates uuringutes väidetud, et koroonaviirus oli tõenäoliselt peamine surma põhjus eakate patsientide seas, kellel olid kaasuvad haigused ja ülekaalulisus; et viiruse leviku ohjeldamise meetmed olid tõhusad (kuigi tegelikku teaduskonsensust selles ei valitse) ja et COVID-19 vaktsiinid ennetasid rasket haigestumist. Pandeemiaaja rangeid meetmeid põhjendati vajadusega kaitsta kodanikke haigestumise ja võimaliku surma eest. Hollandi uuringu autorite järgi võis aga meetmetel olla ka kahjulik mõju, näiteks majanduslik kahju, piiratud juurdepääs haridusele ja tervishoiuteenustele, laste väärkohtlemine ja vaimse tervise probleemid. Need omakorda suurendasid haigestumust ja suremust muudel põhjustel. Näiteks on liigsuremusest teatatud südame isheemiatõve (10 riiki), tserebrovaskulaarsete haiguste (10 riiki) ja diabeedi (19 riiki) tõttu. USA-s tehtud uuringus täheldati, et pandeemia esimese kahe aasta kestel suurenes ka muudest põhjustest tingitud liigsuremus oluliselt. Kõige rohkem ülemääraseid surmajuhtumeid põhjustasid südamehaigused, mis olid mõlemal aastal nn tavapärasest 6% suuremad; diabeedi tõttu esimesel aastal 17% rohkem ja teisel aastal 13% rohkem surmajuhtumeid ning Alzheimeri tõve tõttu vastavalt 19% ja 15% kõrgem suremus. Suurem oli ka alkoholiga seotud surmajuhtumite hulk (28% ja 33% üle algtaseme) ja uimastitega seotud surmajuhtumite hulk (33% ja 54%).
Ka koroonavaktsiini endaga on tõsiste kõrvaltoimete ja surmajuhtumite teadete arv kasvanud. Näiteks Pfizeri uuringu vaktsiinirühmas oli 36% suurem tõsiste kõrvaltoimete risk ning Moderna vaktsiinirühmas 6%. Määratluse järgi loetakse tõsiseks kõrvaltoimeks juhtum, mis lõpeb fataalselt, toob kaasa pikaajalise haiglaravi, püsiva või olulise puude või töövõimetuse, väärarengu või mõne muu meditsiiniliselt olulise juhtumi. Kuid uuringu autorite sõnutsi loetakse enamik sellistest kõrvaltoimetest “tavalisteks kliinilisteks seisunditeks” ning säärane ühisosa takistab kahtlust, et põhjus võib peituda koroonavaktsiinis.
Kokkuvõtvalt märgivad autorid, et lääneriikide liigsuremus oli püsivalt kõrge kõigi kolme aasta kestel ja ei sõltunud koroonaviiruse leviku piirangumeetmetest ega koroonavaktsiinide kasutusest. Teadurid peavad sellist tulemust pretsedendituks ja tõsist muret tekitavaks. Autorite järgi rõhutasid poliitikud ja meedia pandeemia ajal iga päev, et iga koroonaviiruse tõttu elu kaotanu on oluline, iga elu väärib kaitset piirangute ja vaktsiinide abil, aga sama põhimõte peaks kehtima ka pärast pandeemiat. Riigid peaksid arvestama iga surmajuhtumiga, sõltumata selle põhjusest, ning esitama põhjustest üksikasjalikumaid andmeid ning liigsuremuse põhjuseid hoolikalt uurima.
Varem oleme Vabaduste portaalis kajastanud dr Latasteri käsitlust liigsuremuse ja koroonavaktsiinide kohta. Dr Lataster tõdes, et kuigi korrelatsioon ei tõenda põhjuslikkust, siis ei näita see ka põhjuslikkuse puudumist. Püüdes leida süveneva liigsuremuse põhjuseid, peaks selline seos andma piisava aluse, et põhjalikumalt edasi uurida koroonavaktsiinide ja muude meetmete rolli. Kuid dr Latasteri sõnutsi paistab, et koroonavaktsiinide puhul vaadatakse korrelatsiooni selliselt, et põhjuslikku seost kindlasti ei ole ja põhjuslikkus on üksnes siis, kui vaktsiinid on seotud positiivse tulemusega.
Nii ongi Hollandi uuringut selle avaldamise järel tabanud süüdistused, et sõnum on ekslik ja uuring justkui kinnitaks, et riikide liigsuremuse põhjus on koroonavaktsiinides. Vastuolulisuse tõttu on üks asutustest (Princess Máxima Center) uuringust eemaldunud ja pidanud vajalikuks rõhutada, et vajab selgitamist, kuidas uuring on loodud, aga kindlasti toetab keskus vaktsineerimist. Kuigi põhjuslikku seost vaktsiinide ja suremuse vahel uuring küll ei kinnita ja autorid vaatlesid liigsuremuse suundumusi üldiselt, siis nagu dr Latastergi, peetakse siingi oluliseks vajadust liigsuremuse põhjuseid uurida, sh võimalikku seotust või mitteseotust koroonavaktsiinidega. Peale käesoleva ja dr Latasteri uuringu on liigsuremust varem käsitlenud veel mitmed uuringud, näiteks Jaapanis ja Saksamaal, kus suuremat suremust täheldati aastatel 2021–2022, mil koroonavaktsiinid olid juba turul. Seost liigsuremuse ja koroonavaktsiinide vahel on pidanud võimalikuks ka Norra teadlased siin ja siin.
