Kanada, Toronto Yorki ülikooli teadlased on avaldanud uuringu, kus uurisid Alberta tervishoiutöötajate kogemusi koroonapandeemia ajal, sest on vähe teavet, kuidas tervishoiutöötajad kogesid vaktsineerimiskohustust ja selle õigustamist. Kvalitatiivuuringu valimis oli Alberta provintsi 189 tervishoiutöötajat, kelle seas oli nii vaktsineerimata töötajaid kui ka vaktsineerituid ja tõhustusdoositud töötajaid. Avatud küsimustikule vastas 80 osalenut ja vastused liigitati vaktsineerimiskohustuse hinnangulise suhtumise põhjal positiivseks, negatiivseks või neutraalseks. Selgus, et enamik (82,5 %) väljendas negatiivseid hoiakuid töökohal kehtestatud COVID-19 vaktsineerimiskohustuse suhtes. Positiivseid hoiakuid oli vähem kui viiendikul (17,5 %), aga neutraalseks ei jäänud keegi.
Negatiivsust väljendanud rühma liigitusid kõik vastajad, kes olid vaktsineerimata ja osaliselt vaktsineeritud, aga ka paljud täielikult vaktsineeritud vastajad. Nende vastajate hinnangul oli vaktsineerimiskohustus psühholoogiliselt sundiv, emotsionaalselt keerukas ja eetiliselt ebaõige. Nad rõhutasid institutsioonilist reetmist, vaikima sundimist, usaldusekadu ja moraalset kahju, sealhulgas ka vaktsineeritud vastajad. Tähelepanu väärib, et negatiivse meelestatusega, aga ise vaktsineerida otsustanud, olid muretsenud ka vaktsineerimata kolleegide kohtlemise pärast ja kritiseerisid nende tõrjumist.
Paljud selgitasid, et nad olid sunnitud valima ameti ja isiklike veendumuste või kehalise puutumatuse vahel. Paljud leidsid, et toonased sunnimeetmed avaldavad mõju praegugi, olles end tundnud manipuleerituna, tööandjatest ja ametiühingutest petetuna ning kaitsetuna. Vastajad kirjeldasid emotsionaalset ja psühholoogilist koormust, mis kaasneb, kui nõudeid tuleb täita välise ähvarduse saatel. Negatiivselt meelestatute arvates oli kohustuslik vaktsineerimine täiesti vastuolus väärtustega, mida tervishoid tegelikult peaks kaitsma, nt kehalist autonoomiat ja meditsiinieetikat, mille puhul oldi silmakirjalikud. Tõsiasi oli, et tervishoiutöötjailt endilt võeti õigus otsustada oma keha üle, sest vaktsineerimine oli töökoha eeldus.
Paljud vaktsineerimata töötajad nimetasid toonaseid kogemusi halvimateks, mida nad kunagi läbi on elanud. Nad jutustasid allasurumisest ja kättemaksust ning nii mõnigi lisas, et keelatud oli vaktsiinide põhjustatud tervisekahjudest teatada ja kui nad keeldu eirasid, tabas neid distsiplinaarkaristus. Vastajad tõid esile ka sageli muutuvad reeglid. Näiteks ei soovitatud alguses rasedaid naisi vaktsineerida, kuid see muutus üsna kiiresti, ehkki otsust toetavaid tõendeid ei esitatud ning küsimusi esitanud arstid tühistati vaikima.
Kohustuslikku vaktsineerimisse suhtus positiivselt vähemus (17,5 %), kelle hulgas olid pooled tõhustusdoose manustanud, aga vaid üks kahe doosiga vaktsineeritu. Selle rühma hulgas ei peetud vaktsiinikohustust sundivaks ega eetiliselt küsitavaks, vaid pigem teaduslikult põhjendatuks, ametialaselt vastutustundlikuks ja moraalselt vajalikuks. Nad rõhutasid vajadust järgida kutsealaseid kohustusi ja rahvatervise eetikat ning leidsid, et nii enda kui ka teiste vaktsineerimine on eetiliselt õige. Eriarvamusi pidasid nad sageli lausa ebaseaduslikuks ja kritiseerisid neid, kes olid vaktsineerimise vastu. Vaktsineerimata kolleegides oli positiivsete rühm pettunud ja pidas neid professionaalse aususe rikkujaiks. Mõne arvates ei hoolinud vaktsineerimata töötajad patsientidest ega kolleegidest, neid polevat vastutustunnet ja see oli kahetsusväärne. Peale selle leidus vastajaid, kes olid vastu mistahes võimalustele teatada vaktsineerimise negatiivsetest kogemustest, sh kõrvalmõjudest. Samuti ei pidanud nad õigeks käsitlusi või uurimusi, mis kutsusid kriitiliselt mõtlema vaktsiinikohustuse, selle jõustamise või vaktsiinikahjude üle. See kõik oli nende hinnangul lihtsalt sobimatu või eelarvamuslik.
Neutraalseks ei liigitunud ükski vastus 80-st. Uuringu autorite sõnutsi leidus küll vastuseid, mis olid ebamäärased või ettevaatlikud, kui lõpuks väljendati ka nendega selget hinnangut, mis toetas või laitis vaktsineerimiskohustust.
Autorite sõnutsi näitavad tulemused, et vaktsineerimiskohustust kogeti kutsealaselt lõhestavana ja eetiliselt häirivana. Tähelepanuväärseks tuleb pidada tõsiasja, et paljud vaktsineeritud vastajad kirjeldasid, et vaktsineerisid end vaid sunni tõttu. Autorite arvates seab see kahtluse alla levinud eelduse, et kõrge vaktsineeritusmäär näitab, et toetatakse nii vaktsineerimist kui ka kohustust. Teadlaste hinnangul viitab kõrge vaktsineerimismäär hoopis sunnile, eriti siis kui keeldumisel on rasked tagajärjed. Moraalne kahju ilmnes peale individuaalse psühholoogilise reaktsiooni ka struktuurselt põhjustatud eetilise kahjuna, mis mõjutas professionaalset otsustusvõimet, informeeritud nõusolekut, patsiendihooldust, tööjõu püsivust ja institutsionaalset terviklikkust.
Kanada karistas sunnipoliitika vastaseid äärmiselt julmade meetmetega
Mäletatavasti kehtestati koroonapandeemia ajal vaktsineerimiskohustus paljudes jurisdiktsioonides. Seda põhjendati vajadusega kaitsta nõrgemaid, sh patsiente, ja kolleege ning säilitada tervishoiusüsteemi töövõime. Meditsiinisüsteemis kujutasid toetajad vaktsineerimist kutsealase kohustuse ja vastutuse väljendusena, aga paljud tervishoiutöötajad kogesid neid meetmeid ikkagi sunnimeetmetena (Kung jt, 2025; McDonald jt, 2024).
Nagu paljud muud riigid, kehtestas ka Kanada äärmiselt karmi vaktsineerimiskohustuse koos muude meetmetega. Nende vastu asusid Kanada veokijuhid ja teised võitlema protestidega, mis kestsid mitu nädalat ja mille võimud ajasid karmide jõuvõtetega laiali. Seejuures läks riik pretsedenditu sammuna ka nn vabaduste kolonnis osalenute isikliku omandi kallale, külmutades nende vara. Kuigi protest oli rahumeelne, otsustas toonase peaministri Justin Trudeau juhitud valitsus meeleavalduse laiali ajada hädaolukorra seaduse (Emergencies Act) abil. Seadus andis föderaalvalitsusele väga suure võimu – mh võimaluse keelata ja laiali ajada kogunemisi või külmutada ja konfiskeerida isikute vara.
Vaktsiinisundi aga kohaldasid kõik Kanada provintsid, kuid Albertas oli muudega võrreldes ikkagi madalam vaktsineerimismäär (Angus Reid Institute, 2021; Kanada valitsus, 2021). Seevastu poliitiliselt oli Alberta rohkem polariseerunud ja avalik konflikt vaktsiinikohustuse õiguspärasuse üle laialdasem. Nii kuulutas Alberta peaminister Jason Kenney 2021. aasta septembris välja erisuste programmi, olles mitu kuud vaktsiinipassi põhimõtet tõrjunud. Programm võimaldas teatud ettevõtetel, üritustel ja teenustel vältida enamikku piiranguid (nt külastajate arv, sulgemisaeg jms) juhul, kui nad nõustusid kontrollima külastajate vaktsineerimisstaatust või COVID-19-testi. Programmi eesmärk oli siiski motiveerida kõiki vaktsineerima ja võimaldada samal ajal majandusel toimida.
Ligikaudu samal ajal kehtestas Alberta tervishoiuamet kõigile tervishoiutöötajatele ja alltöövõtjatele vaktsineerimiskohustuse, mis oli töösuhte jätkamise eeldus (vt ka siit, siit). Nõue tekitas vastuseisu ning põhjustas proteste ja õigusvaidluseid (vt siit, siit). Alberta tervishoiuamet oli seepärast sunnitud kohustuse rakendamist edasi lükkama ja lubama siin-seal ka testi alusel töötada, sest muidu tabanuks süsteemi personalipuudus, eriti maapiirkondades. 2022. aasta veebruaris seadis Alberta peaminister tervishoiutöötajate vaktsineerimiskohustuse kahtluse alla ja selgitas, et vaktsineeritud töötajad kannavad viirust edasi peaaegu sama suure tõenäosusega kui vaktsineerimata töötajad ning seega pole meede enam põhjendatud. Juulis 2022. aastal tühistaski Alberta tervishoiuamet kohustuse, kuid surus vaktsineerimist endiselt peale, „julgustades tutvuma usaldusväärsete allikate praeguste tõenditega”.
Lõpetuseks tõdevad uuringu autorid, et Kanada muude provintside tervishoiutöötajate vaktsineerimiskohustuse ajakava oli Albertaga sarnane, kuigi vastuvõtt ja tagajärjed erinesid. Kuid töötajate kogemused on igal pool võrdlemisi sarnased olnud ning sundust, tõrjumist ja eetilisi küsitavusi tajuti kõikjal (Chaufan jt, 2025/1; 2; 3; 4). Vaktsiinisunni jõustamist „demokraatliku sunniga” võeti kui jõustamist, mida tavaliselt seostatakse autoritaarse kontekstiga. Nüüd on aga rahvatervise hädaolukord andnud aluse teha see vastuvõetavaks ka demokraatiates (vt ka Rangel jt, 2021), moondades autoriteedile allumise professionaalsuseks ja eetilise käitumise sümboliks.
Ka Kanada on diktatuuririik nanu teisedki.