Pärast Berliini septembri valimisi, mille võitis sotsialistlik Vasakparteri, peetud telesaates ütles saatejuht Maybrit Illner Vasakpartei linnapeakandidaadi kohta: „Elif Eralp ütleb, et ta on antisemiit… Ta ei ole antisemiit.“ Saatekülaline, Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) siseminister Alexander Dobrindt vastas: „Na doch“ („Noh, ikka on“). Neist kahest sõnast haarasid Vasakpartei juristid kiiresti kinni ja esitasid kohtusse hagi väitega, et tegemist oli Erlapi laimamisega, sest anti mõista nagu peab Vasakpartei poliitik end tõepoolest antisemiidiks. Peale selle on hagis väidetud, et Dobrindti märkus rikub Erlapi poliitilist ausust ja takistab teda moodustamast Berliinis valitsust, kirjutab Deutche Welle.
Vasakpartei on pärast valimisvõitu kohtusse kaevanud muudki juhtumid, et võidelda antisemiitluse süüdistustega. Näiteks kaasus, kus Berliini valimiskampaaniaüritusel skandeeris üks räppar „Surm IDF-ile“ (Iisraeli kaitsejõududele) ning juhtum, kus majandusminister Katherina Reiche (CDU) ütles kõnes, et Vasakpartei „toetab nüüd avalikult antisemitismi“ ning postitas klipi ministeeriumi sotsiaalmeediasse.
Mullu septembris hages erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD) kantsleri Friedrich Merzi laimu eest. Viimane oli öelnud, et AfD migratsioonipoliitika tähendab etnilist puhastust. Berliini Roheline Partei kaebas mullu Merzi peale väidetava vihakõne pärast, kui kantsler kirjeldas sisserändajate kohalolekut: „Meil on linnapildis ikka veel see probleem.“ Sotsiaalse Õigluse ja Majandusliku Mõistlikkuse Liit (BSW) esitas tunamullu kaebuse Roheliste poliitiku Robert Habecki vastu, kuna see oli öelnud, et uus partei ostab internetis hääli, luues trolliarmeed. Selle menetluse lõpetas prokuratuur piiratud avalikkuse huvi pärast siis, kui Habeck nõustus maksma 12 000 eurot kolmele heategevusorganisatsioonile. Habeck end süüdi ei tunnistanud. Tähelepanu väärib, et kui sel korral oli Habeck vastustaja, siis on poliitik sageli hoopis süüdistaja. Seejuures mitte üksnes teiste poliitikute, vaid Saksa tavakodanike süüdistaja. Näiteks tunamullu taotles Habeck kriminaalmenetlust mehe vastu, kes oli sotsiaalmeediasse tema arvates teda halvustanud pildi postitanud. Kodanike klaperjahis ei jää Habeckist üldse kaugele maha ka kantsler Merz ise, kelle tõttu on algatatud vähemalt 30 uurimist, sh näiteks pensionäri kommentaar, milles Merzi oli nimetatud Pinoccioks.
Poliitikutevahelistest kohtuhagidest paistab aga viimaste aastatega olevat saanud üha populaarsem relv. Enamasti tuginetakse neis Saksamaa kriminaalkoodeksi §-le 185, 186 ja 187, mis käsitlevad solvangut, laimu ja tahtlikku laimu, kus teiste kohta väidetakse või levitatakse teadlikult valefakte. Süüdi mõistmise korral ootab võimaliku karistusena trahv või isegi kuni aastane vangistus.
Õigusajakirja Legal Tribune Online (LTO) peatoimetaja Felix Zimmermann selgitas, et Saksa õigus eristab hoolikalt arvamust ja valeväidet, aga nii „antisemiitlust“ kui ka „mitte antisemiitlust“ tuleks siiski pidada puhtalt arvamuseks, eriti kui arvestada, et praegu on inimeste sellekohased määratlused väga kirjud.
Advokaadibüroo WBS Legal meediaõiguse advokaat Christian Solmecke tõdes, et sellised süüdistused ei ole enamasti kuigi edukad, eriti laimusüüdistused. „Prokurörid lükkavad sellised juhtumid tavaliselt väga kiiresti tagasi, kuna puuduvad piisavad kahtlustuse alused,“ ütles Solmecke. Ta lisas, et liidukonstitutsiooni järjepidev arvamus on, et poliitikas on lubatava piirid palju kaugemal kui eraelus. „Igaüks, kes vabatahtlikult astub poliitikasse, peab olema valmis taluma teravat, vaieldavat, liialdatud ja haavavat kriitikat,“ nentis advokaat. Sellele vaatamata on sääraste õigusvaidluste hulk kasvanud. Solmecke hinnangul on poliitkultuur läinud karmimaks ja polariseerunumaks ning väga madalale on kukkunud künnis, mille järel oponenti püütakse kriminaliseerida. Advokaadi arvates näitab juhtumite arvu kasv, et õiguskaitseasutusi püütakse kasutada poliitiliste vahenditena ja kaebuse esitanud võimendavad juhtumit suhtekorralduskampaaniana.
Saksamaa politsei peatähelepanu on „vihakõne“ autoritel
Sotsiaalmeedia postituste tagajärgi Saksamaal oleme varemgi käsitlenud ja kajastanud nii üksikjuhtumeid (vt siit, siit, siit, siit, siit, siit) kui ka ulatuslikke politseioperatsioone sadade isikute vastu, keda kahtlustatatakse selles, et on internetis solvanud mõnd poliitikut või postitanud midagi, mis läheb vihakõneseaduse regulatsiooni alla. Viimasel ajal on Saksamaa poliitikute esitatud kaebuste hulk märkimisväärselt kasvanud. Tunamullu registreeris riik 10 732 vihakõne juhtumit, mida on 34% rohkem kui 2023. aastal ja neli korda rohkem kui 2021. aastal. Kusjuures abi saavad poliitikud seejuures sageli tehisaru otsingut kasutavailt advokaadibüroodelt ja iga võidetud kohtuasjaga teenivad nad raha. Seejuures on riigi käes võim otsustada, mis arvamus sobib ja mille eest tuleb karistada. Kuriteona võidakse käsitleda kõike, alustades solvangust, satiirist, valitsuse kritiseerimisest ja lõpetades halvasti sõnastatud naljadega ning nüüdse juhtumi näitel isegi võrdlusega lasteraamatu tegelasega.
Igal juhul on sõnavabadus Saksamaal üha enam piiratud ja juba paari aasta taguse uuringu järgi usub 74% kodanikest, et inimesed hoiavad oma arvamusi tagasi, sest pelgavad tagajärgi. Näiteks ei tohi sakslased isikuid solvata, nimetades neid „paksuks seaks”. Õiguseksperdid on murelikud asjaolu üle, et politsei teeb selliste kommentaaride pärast kodudesse reide. Mõnel juhul on kommentaarid üsna leebed ega kujuta seadusega keelatud solvangut, näiteks Annalena Baerbocki nimetamine „kõigi aegade halvimaks välisministriks.”
Absurdistan. Sama nagu UK.