Brüssel otsustab, kas „ost” võib tähendada „üüri”

Euroopa Parlamendi aprillis peetud infokoosolekul selgus, et omand on minevik, üür on tulevik. Istungile andis alust enam kui miljon allkirja kogunud petitsioon, mille järgi mängurid kaotasid ootamatult juurdepääsu välja ostetud mängule, kirjutab EU Perspectives. 

Täpsemini on tegemist Ubisofti mängu „The Crew“ 12 miljoni mängijaga, kes 2024. aasta märtsis avastasid, et mängu pole võimalik enam mängida. Arendaja oli serverid sulgenud ja hiljem tühistas ka mängijate kontodelt litsentsid. See juhtum ajendas 1,3 miljonit inimest allkirjastama petitsiooni „Stop Killing Games“. Euroopa Parlamendi istungil ilmnes, et 94% analüüsitud teenusemängudest on pärast serveri sulgemist kasutuskõlbmatud. Seega pole Ubisofti juhtum kaugeltki ainukordne, eriti kui arvestada, et umbes 96%-l eurooplastest on nutitelefon ning mullu kulutasid eurooplased rakendustele ligikaudu 20 miljardit eurot.

Traditsioonilise omandiõiguse korral ostis tarbija toote ilma kolmandate isikute edasise mõjuta. Tal oli õigus ostetut kasutada, üürida, kinkida, müüa või hävitada. Digitaalsete toodete korral see traditsiooniline reegel aga enamasti ei kehti enam. Tarbija võib nüüdisajal omada ka ainult terviktoote mingit osa, nt riistvara, mis toimib vaid siis, kui ülejäänud komponendid on olemas, need on uuendatud ja ühenduses serveriga. Viimased tuginevad sageli lepingulisele lubadusele, mida ettevõte võib muuta või tagasi võtta. See teeb tarbija tegeliku seisundi aga üürijaks. 

Need tõsiasjad ilmnesid Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon (Committee on the Internal Market and Consumer Protection, IMCO) tellitud ülevaatest „Kas tarbijad omavad endiselt seda, mida nad ostavad? Omandiõigus 2.0”, kus Viini ülikooli tsiviilõiguse professor Christiane Wendehorst tõdes, et tänapäeva pakkumised erinevad väga palju sellest, mis need olid aastaid tagasi. Traditsioonilise omandiõiguse reeglid, mis enamjaolt olid seotud materiaalse varaga, ei kehti enam digitaalsete ostude ja tehnoloogia puhul ning omandiõigus kipub müüjale/tootjale/arendajale jääma isegi siis, kui tarbija on selle “välja ostnud”. Professor toob esile, et sellised tooted on näiteks rakendused, audio- ja videosisu, e-raamatud, videomängud, mängusisene varustus, aga ka mitmed tooted, mis moel või teisel on veebi ühendatud, nt sõidukid, kodumajapidamise seadmed jms. Seega on üha enam ka materiaalseid tooteid, millel tarbija saab ostetud toote kõrvalsaadusena nn digikomponendi, mida on vaja selleks, et toodet üldse kasutada saaks. 

Igal juhul sõltub tarbija digiostude korral enamasti toote loonud ettevõtte tingimustest. Digiostude puhul pole üldtunnustatud “ostu” definitsiooni ja nn eraldiseisva digisisu (audiofail, e-raamat) ostuks võib nimetada tehingut, kus ostja saab kindla, muutumatu summa eest kasutada digisisu piiramatu aja. Nn digikomponendiga liittoodete korral maksavad tarbijad aga sageli viie komponendi eest: riistvara, sisseehitatud digisisu, allalaaditava seotud digisisu, sisseehitatud ja seotud digisisu uuenduste ning pilvepõhise või muul viisil kaugjuurdepääsetava seotud tarkvara ja digiteenuste eest. Kusjuures üht komponenti pole enamasti võimalik asendada konkurendi loodud teenuse või tootega ehk tarbija on lukustatud konkreetse pakkuja külge. Tootjal on aga enam-vähem täielik õigus otsustada oma äranägemise järgi, kui kaua kaup või eraldiseisev digisisu on kättesaadav, mis tingimustel ja kas neid saab edasi müüa. 

Seega maksab tarbija ka välja ostes ühekordse summa, milles on nii ühe korra tarnitavad osad (nt riistvara, mäng) kui ka pidevalt tarnitavad osad (nt tarkvara uuendused, mängusisene varustus). Kuid jääb ebaselgeks, kui kaua neid nn pidevalt tarnitavaid osi üldse tarnitakse ning kas toode on kasutatav ka siis, kui tootja lõpetab pidevalt vajalike osade tarnimise. Igal juhul on tarbija potentsiaalselt ostnud midagi, mida ta enam kasutada ei saa, olles toote täishinda maksnud ehk teoreetiliselt kõigi tulevaste uuenduste jms eest. 

Lõpetuseks soovitab professor Wendehorst, et EL rakendaks rangemalt ebaõiglase kaubandustava direktiivi ja ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi. Kui ebaõiglaste kaubandustavade direktiivi keelatud tavade nimekirja lisataks, et “müük” ja “ost” ühekordse ettemaksega on eksitav, laheneks samuti nii mõnigi probleem. Siis peaks tarbija ostetud sisu ja teenust saama nii kaua, kui ta võib mõistlikult oodata ja tootja peaks tagama, et võimalik on nii remont kui ka müük. Kusjuures ükski kaugjuurdepääsuga osapool ei tohiks ühepoolselt muuta ega sulgeda seda, mille tarbija on ostnud.

Juunis aga keeldus Euroopa Komisjon tegemast ettepanekut kehtestada mänguloojatele kohustust hoida mänge mängitavana ka toetuse lõppemise järel. Komisjon põhjendas seda autoriõiguse ja intellektuaalomandi piirangutega ning ebaproportsionaalse koormusega, mida säärane nõue arendajatele põhjustaks. Ilmselt võis komisjoni mõjutada ka asjaolu, et 2024.–2025. aastal koondati lühikese ajaga 26% Euroopa mänguarendajatest, misjärel komisjon lubas hoopis meetmeid leevendada. 

Järgmisena peab Euroopa Komisjon aasta lõpuks avaldama digisisu direktiivi (direktiiv (EL) 2019/770) ülevaatuse tulemused. Praegu on komisjoni sõnutsi selles hõlmatud digisisu ja teenuse pakkumise lõpetamine. Õigusanalüütikud märgivad, et tühistatava litsentsi turustamine kui midagi, mida „ostad“ või „omad“, võib ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaselt olla eksitav tava. Teenuse sulgemine võib aga digisisu muuta digitaalse sisu direktiivi alusel mittevastavaks ning see käivitab tagasimaksmise ja parandamise õiguskaitsevahendid.