2021. aasta 17. destember oli dr. Aaron Kheriaty jaoks viimaseks päevaks olla California ülikooli (University of California, Irvine) töötajate nimekirjas. Ta oli 15 aastat olnud selle ülikooli meditsiiniosakonna psühhiaatria professor, juhtis direktorina sealset meditsiinieetika programmi ja ka ülikooli eetikakomisjoni. Ta oli oma eriala – ja on seda loomulikult senimaani – nimekas ning hinnatud ekspert. Tema kui spetsialisti kommentaarid olid oodatud nii üleriigilistes ajalehtedes kui telejaamades. Ta juhtis aastaid ka California osariigi haiglaid haldava ametiasutuse (California Department of State Hospitals) eetikakomisjoni.
Meditsiinieetika või veel täpsemalt öeldes, selle räige rikkumine, oli dr. Kheriaty vallandamise otseseks põhjuseks. Meditsiinieetika rikkujaks ei olnud aga Kheriaty. Sarnaselt paljudele teistele asutustele tol kolme aasta tagusel erakordselt hüsteerilisel Covid-kriisi ajal, rikkus meditsiinieetika aluspõhimõtteid California ülikool. 2021. aasta suvel kehtestas ülikool nii oma töötajatele kui tudengitele Covid-vaktsiinidega vaktsineerimise kohustuse. Kheriaty, kes andis meditsiinitudengitele mh ka kohustuslikku eetika loengut, ei saanud seda vaikides pealt vaadata. “Me rääkisime seal loengus Nürnbergi koodeksist, mis töötati välja pärast natsidest arstide hirmutegusid Teise maailmasõja ajal, et vältida nende kordumist,” selgitab ta. “Kõige esimene põhimõte, mille Nürnbergi koodeks sõnastab, on teadliku nõusoleku põhimõte – see, et täisealisel inimesel on õigus nõustuda või keelduda osalemast ravimiuuringutes või nõustuda või keelduda meditsiinilisest sekkumisest pärast seda, kui talle on antud piisavalt teavet riskide, kasu ja alternatiivide kohta,” selgitab Kheriaty.
Vakstiinisunni vastu kohtus
Covid-vaktsiinidega seotud kasu ja riskide kohta ei olnud siis ega ole antud ka nüüd täpset informatsiooni. Need, kes küsimust tähelepanelikult jälgisid, mõistsid seda juba kohe vaktsiinide kasutuselvõtu järel 2021. aastal. “Meile valetati vaktsiiniga seotud riskide, kasu ning toona teadmata asjaolude kohta. Ja meid sunniti neid võtma, sest keeldumise korral ähvardas meid töökoha kaotus, koolist väljaheitmine või reisimise keelamine,” räägib Kheritay. Nii ei oleks ta suutnud oma tudengite ees seista ja rääkida neile meditsiinieetikast, moraalse käitumise voorustest ning julgusest käituda ka surve all olles õigesti ning eetiliselt, samal ajal ise sellisele jõhkrale eetilisele rikkumisele vastu hakkamata. Esialgu võttis ta vaktsiinikohustuse vastu avalikult sõna ja kirjutas ajalehes Wall Street Journal arvamusartikli, milles selgitas, et vaktsiinikohustuse sisseseadmine ülikoolides tähendab meditsiinieetika põhimõtete rikkumist.
Kuivõrd mingit suuremat arutelu sellele ülikoolis ei järgnenud, otsustas ta 2021. aasta augustis ülikooli vastu vaktsiinikohustuse kehtestamise tõttu kohtusse minna. “Ülikool vastas seepeale väga kiiresti ja saatis mind kõigepealt sundpuhkusele, seejärel palgata puhkusele ning siis vallandas mind nii kiiresti kui võimalik,” ütleb Kheriaty. Ta lisab samas, et tal ei ole midagi kahetseda. “Mul on hea meel, et võin oma lastele ja lastelastele öelda, et selle kriisi ajal, kui paljud inimesed kaotasid pea ja viskasid terve mõistuse aknast välja, püüdsin ma püsti tõusta ja öelda “ei”. Et see konkreetne asi, mida me inimestele peale sunnime, ei ole õige. Ei ole õige sundida inimesi sellisel viisil, rikkuda nende põhivabadusi, rikkuda nende kehalist autonoomiat. See on inimväärikuse ja inimõiguste rikkumine,” ütleb ta. “Ma arvan, et paljud inimesed on nüüdseks mõistnud, et tõenäoliselt oli halb mõte sundida kogu elanikkonnale peale uut pikaajaliselt katsetamata toodet, millel puudub tõhusus ja millel on tõsiseid ohutusprobleeme,” lisab Kheriaty ja märgib, et sellist tervete inimeste vaktsineerimiskohusust ei olnud kunagi varem ka rakendatud.
Covid-kriisi ebateadus: suur osa sellest, mida tehti, oli rumal
Loomulikult oli selle ülemaailmse ja miljardeid inimesi hõlmanud vaktsineerimisekperimendi kõrval Covid-kriisi ajal kasutusele võetud meetmetes ka palju muud ebateaduslikku, mida võimud sunniaparaadi toel rakendasid. See tähendab Kheriaty sõnul, et nii nii meditsiinisüsteem kui teadus vedasid inimesi alt. “Me viskasime kõrvale traditsioonilised rahvatervise eest hoolitsemise reeglid,” selgitab ta. Näiteks ei ole kunagi ajaloos rakendatud reegleid, mille kohaselt tuleb teistest eraldada ja isoleerida terveid inimesi. Covid-i puhul tehti seda laiaulatuslikult, süstemaatiliselt ja kohustuslikus korras – pärast Covid-haigega kokkupuutumist pidi terve inimene istuma päevade kaupa “eneseisolatsioonis”. “Suur osa sellest mida tehti, oli rumal,” kommenteerib Kheriaty. “Näiteks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et universaalsest maskikohustusest on midagi kasu. Teame ka, et koolide sulgemine tegi rohkem kahju kui kasu ja kahjustas tervet põlvkonda ning et selle mõju tunneme tegelikult aastakümneid,” toob ta vaid mõned näited.
Seda, miks suurem osa arste ja teadlasi seda kõike vaikides pealt vaadatasid, on Kheriaty sõnul võimalik ühelt poolt selgitada asjaoluga, et teadus politiseerus kiiresti. Juba õige pea ei olnudki tegemist enam teadusega, vaid ideoloogiaga, mis tuli lihtsalt omaks võtta. Kui teaduslik meetod tähendab hüpoteeside pidevat kontrollimist ja varasema teadmise kummutamist, kui saabub uut tõenduspõhist infot, mis selle ümber lükkab, siis Covid-i puhul see enam ei kehtinud. Tekkisid kindlad inimesed, kelle võimud määrasid teaduse esindajateks ja kes seega justkui esindasidki seda, mida teadus ütleb. Näiteks mõjuvõimas Ameerika Ühedndriikide Covid-aegseks “teadusnäoks” kujunenud Valge Maja koroonapoliitika koordinaator Anthony Faucsi ütleski ühes 2021. aastal antud intervjuus, et teda kritseerides, kritiseeritakse tegelikult teadust.
Selline olukord tähendas aga kõigile teadlastele ja arstidele, kes sunnimeetmeid ja koroonavaktsiine kritiseerisid või nende tõhususes kahtlesid, tühistamist ja võimalikku töökoha kaotust. “Vaadake, mis minuga juhtus – see ongi lihtne vastus küsimusele, miks rohkem arste ja teadlasi ei protesteerinud,” tõdeb Kheritay. Seega paljud vaikisid, olles hirmul oma karjääri pärast.
Propaganda ja tsensuur
Ent selle kõrval ei saa Kheriaty sõnul alahinnata ka propaganda ja tsensuuri mõju. Kõigis suurtes ajakirjandusväljaannetes ja televisioonis räägiti üliohtlikust viirusest, lukustamispoliitika ja maskikandmise vajalikkusest, vaktsiinide ohutusest ning efektiivsest, vajadusest saavutada vaktsineerimisega karjaimmuunsus jne. Samal ajal aga jooksid taustal pidevalt numbrid, mis näitasid, palju inimesi iga päev sellesse haigusse suri. Tegelikkuses oli tõenäosus Covid-i tõttu surra pisike ja puudutas vaid väga kitsast osa ühisknnast. Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessori John P. A. Ioannidise jt põhjalik uuring tõi 2022. aasta oktoobris välja, et vaktsineerimise eelselt oli vanuserühmas 0-69 nakatumissuremuse suhtarv 0.095% (infection fatality rate – IFR, näitab suremust kõigist nakatunutest). Vanuserühmas 0-59 oli see 0.035% ja nooremates vanuserühmades veel väiksem, isegi mikroskoopilisem, olles vanuserühmas 0-19 0.0003%.
“Hirmu kasutati teadlikult relvana. Ühendkuningriigis ja Kanadas on tehtud ka paljastusi valitsusasutuste kohta, mis püüdsid teadlikult suurendada elanikkonna hirmu taset, et saavutada valitsuse suuniste suurem järgimine,” märgib Kheriaty.
Samal ajal häältele, mis sunnimeetmeid kritiseerisid või muidu olukorrale tervemõistulikult läheneda püüdsid, platvormi ei antud. Ehk sellises olukorras kujuneski üldine konsensus ametlike meetmete vajalikkusest ja suur osa arste ning teadlasi tõenäoliselt uskus seda. Valitsused tegid ka märkimisväärseid jõupingutusi, et sotsiaalmeedias nende Covid-poliitikat kritiseerivad hääled valeinfo levitajateks nimetataks ja vaigistataks. “Covid andis tsensuurile ja propagandale võimaluse avalduda ja areneda viisil, mis ilma sellise kriisita oleks tõenäoliselt võtnud mitu aastakümmet,” kommenteerib Kheriaty.
Tsensuurist räägib Kheriaty taas läbi isikliku kogemuse – ta on üks hagejatest olulises Ühendriikide sõnavabaduse kohtuasjas. 2022. aasta mais andsid Missouri ja Louisiana osariikide peaprokurörid president Joe Bideni ja tema valitsuse ametiisikute vastu sisse hagi, milles selgitasid, et Bideni administratsioon rakendab sotsiaalmeediafirmade kaudu ja neid survestades tsensuuri ning surub seeläbi alla Ühendriikide põhiseaduse esimeses paranduses kaitstud sõnavabadust. Kaebajad märkisid, et erinevate teemade raames on teabe levikut piiratud “väärinfo” vastase võitluse kattevarjus, sh tsenseeritud tõepärast infot, mis seotud Covid-19, vaktsiinide, valimiste, välispoliitika jm teemadega. Tsenseerimisele läks mõnede juhtumite puhul isegi satiir. Oleme sellest probleemist korduvalt põhjalikult kirjutanud – nt siin, siin ja siin. Tagantjärele on tõese info tsenseerimist tunnistanud ka Facebooki asutaja Mark Zuckerberg, kes olnud kaheteses.
Igal juhul liitusid sama 2022. aasta mais algatud kohtuasjaga hagejatena veel viis eraisikut – Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor dr. Jayanta Bhattacharya, hiljem Harvardi meditsiinikooli professori kohalt lahkuma sunnitud dr. Martin Kulldorff, väljande The Gateway Pundit looja Jim Hoft, tarbija- ning inimõiguste eest seisva ühingu Health Freedom Louisiana üks eestvedaja Jill Hines ja Kheriaty. Neid kõiki olid sotsiaalmeediaettevõtted valitsuse nõudmisel tsenseerinud. “Minu puhul seda, et ma kritiseerisin vaktsiinikohustuste sisseseadmist nii eetilistel kui õiguslikel põhjustel. Neid kriitikaavaldusi tsenseeriti paljudel juhtudel ja mitte sellepärast, et me eksisime. Mitte sellepärast, et me levitasime nn valeinfot, vaid just sellepärast, et meil oli õigus ja me esitasime kaalukaid argumente, mis ohustasid valitsuse ja režiimi huve,” ütleb Kheriaty.
Esimeses astmes tegi föderaalkohtunik Terry A. Doughty selles kohtuasjas pretsedenditu ettekirjutuse ja keelas president Bideni administratsiooni ametnikel ja tervel real asutustel, sh tsenseerimist nõudnud julgeolekuasutustel, sotsiaalmeedia platvormidega suhtlemise ära. “Covid-19 pandeemia ajal, mida ehk kõige paremini iseloomustab laialt levinud kahtlus ja ebakindlus, näib Ameerika Ühendriikide valitsus olevat võtnud endale orwelliliku “tõeministeeriumi” sarnase rolli,” kirjutas kohtunik ettekirjutust põhjendades. “Kui hagejate väited on tõesed, siis on tegemist vaieldamatult kõige ulatuslikuma rünnakuga sõnavabaduse vastu Ameerika Ühendriikide ajaloos. Väidetava desinformatsiooni mahasurumiseks on föderaalvalitsus ja eriti siin nimetatud kostjad väidetavalt jultunult eiranud põhiseaduse esimese paranduses toodud õigust sõnavabadusele,” lisas ta.
Tsensuur rahalise ja poliitilise kasu huvides
“Tsensuuri kasutati võimu tööriistana selleks, et kontrollida teabevoolu internetis, mille näol on tegemist meie ajastu avaliku debati foorumiga,” ütleb Kheriaty. Võimu eesmärk oligi tema sõnul püüd juhtida avalikku arvamust ja suretada igasugune arutelu. Küsimus ei ole vaid neis konkreetsetes hagejates, vaid see puudutas miljoneid inimesi üle maailma. Näiteks võis USA valistus saata sotsiaalmeedia platvormile teate mingi konkreetse postituse kohta, öeldes, et nende hinnangul tuleks see maha võtta. Paljude juhtumite puhul ültes platvorm, – nt Facebook või Twitter – et nende reegleid konkreetne postitus ei riku.Valitsus ütles seepeale, et nende hinnangul peaks ettevõtted oma reegleid muutma, et näidatud postitused siiski rikuks nende reegleid ja need saaks ikkagi maha võtta. “See oli tõesti orwellilik, nagu kohtunik Doughty ütles,” märgib Kheriaty. “Küsimus oli režiimi poliitiliste nõudmiste, konkreetse narratiivi ning konkreetsete rühmade toetamises, kes said sellest poliitikast rahalist, poliitilist või muud kasu,” lisab ta.
Valitsus kaebas kohtunik Doughty esmase ettekirjutuse edasi ja mullu septembris ütles ka Ühendriikide viienda ringkonna apellatsioonikohus (The U.S. Court of Appeals for the 5th Circuit), et Bideni Valge Maja, tervishoiuotsuseid tegevad tippametnikud ja Föderaalne Juurdlusbüroo (Federal Bureau of Investigation, FBI) rikkusid tõenäoliselt Ühendriikide põhiseaduse esimest parandust, mis sõna- ja väljendusvabadust käsitleb. Kolme kohtuniku ühehäälne otsus märkis, et Valge Maja “sundis platvormid oma modereerimisotsuseid tegema hirmutavate sõnumite ja ebasoodsate tagajärgedega ähvardamise teel”. Teisisõnu kasutati nende hinnangul lubamatut mõjutamist, et tehnoloogiaettevõtted eemaldaks või piiraks levikut postitustel, mis puudutasid näiteks koroonaviirust või valimisi. Samas piiras otsus kohtunik Doughty tehtud ettekirjutuse ulatust, eemaldades sealt suhtluskeelu osadelt asutustelt, mis esialgses ettekirjutuses olid.
Tänavu juunis aga tühistas Ameerika Ühendriikide ülemkohus ettekirjutuse häältega 6:3. Ülemkohtu enamus põhjendas ettekirjutusega mittenõustmist eelkõige asjaoluga, et kaebajad ei suutnud nende hinnangul tõendada, et kannatasid föderaalametnike ja sotsiaalmeediaplatvormide vahelise suhtluse tõttu otsest kahju. Kohtu enamuse hinnangul on ettevõtted, nagu Facebook ja YouTube juba pikka aega tegelenud sisu modereerimisega ja hagejad ei suutnud nende sõnul näidata, et ettevõtted otsustasid postitusi eemaldada valitsuse surve tõttu. “Kuigi nähtub, et valitsus mängis rolli vähemalt mõnes platvormide modereerimisvalikus, näitavad tõendid, et platvormidel olid iseseisvad stiimulid sisu modereerimiseks ja nad kasutasid sageli oma otsustusõigust,” kirjutas enamuse arvamuse esitanud kohtunik Amy Coney Barrett.
Eriarvamusele jäänud kohtunikud Samuel Alito, Clarence Thomas ja Neil Gorsuch aga kritiseerisid oma kolleege selle tõttu, et sõnavabaduse piiramine, mida valitsuse sunniviisilised ettekirjutused sisu modereerimiseks endast kujutavad, jäeti sellise otsusega käsitlemata. Vähemuse arvamuse esitanud Alito kirjutas, et kohus hiilib kõrvale kohustusest seda hinnata ja lubab seega sellisel sundimiskampaanial saada eeskujuks järgmistele ametnikele, kes tahavad kontrollida, mida inimesed ütlevad, kuulevad ja mõtlevad.
Kheriaty kommenteerib, et ülemkohtu kohtunike enamus võttis sisuliselt ühe tehnilise detaili ehk selle, kas valitsusametnikud konkreetselt nende nimesid nimetasid tsensuuri nõudes või mitte ja lükkas sellele tuginedes ettekirjutuse tagasi.
Sama asjaga uuele ringile
Samas sisuline vaidlus selles asjas jätkub. Nüüd on see ühendatud teise samasisulise kohtuasjaga, mille algatas USA valitsuse vastu veel hiljuti ise presidendiks kandideerinud ja nüüd Donald Trumpi toetav Kennedyte perekonnast pärit Robert F. Kennedy Jr. Kennedy on pikka aega olnud vaktsiinide ja eriti lastele suunatud vaktsiiniprogrammide suhtes kriitiline ning arvestades sellega seotud suure farmaatsiatööstuse ärihuve, ei ole üllatav, et teda valeinfo levitamises süüdistatakse. Seda on teinud ka valitsusasutused, kelle survel Covid-kriisi ajal tema positusi tsenseeriti. Kui teiste hagejate puhul sai öelda, et konkreetseid nimesid tsensuuritaotlustes ei mainita, siis Kennedy puhul on otseselt kästud tsenseerida nii teda ennast kui tema poolt laste tervisehuvide edendamise nimel loodud organisatsiooni Children’s Health Defense (CHD). Augustis tegigi esimene kohtuaste otsuse, et kuivõrd eelnevalt oli probleemiks see, et valitsus oma tsensuurinõudmistes hagejaid nimeliselt välja ei toonud, siis nii Kennedyl kui CHD-l, keda toodi välja, on õiguslik alus ettekirjutuse kehtestamiseks olemas. See vaidlus jätkub nüüd uuesti kõrgemates kohtuastmetes.
Kheritay sõnul on väga oluline, et see asi jätkub ja et sellest räägitaks. Inimesed ei adu tema sõnul, et see, mis toimub, ei ole lihtsalt mingite sotsiaalmeediaplatvormide otsuste tagajärg, kel on voli öelda, mis rikub nende platvormide reegleid ja mis mitte. Tegemist on tsensuuriga, mida viivad läbi valitsused. “Ameerika Ühendriikides ja paljudes teistes lääneriikides teevad nad seda viisil, mis rikub nende enda põhiseadust või rikub muid seadusi, mis on loodud, et takistada valitsustel sõnavabaduse piiramist,” ütleb Kheriaty.
Suure trauma järgne olukord
Kui tsensuuri arutelud kohtutes jätkuvad, siis Covid-kriisile tervikuna ja tol ajal võimude poolt tehtud kahjulikele otsustele paljud inimesed tagasi vaadata ei soovi. Veel vähem saame rääkida sellest, et need, kes võimul olid või kahjulikke otsuseid soovitasid ja tegid, oleks pandud nende eest kuidagi vastutama. Kheriaty sõnul ei saagi seda oodata, kuna esiteks on laias laastus võimul samad inimesed, kes toona. Lisaks sellele tasub uuesti meenutada, et enamus ühiskonnast toetas kriisiaegset piirangute ja sunnipoliitika elluviimist. “Paljud inimesed olid sellesse ise kaasatud. Oli ju täiesti tavalisi inimesi, kes keeldusid pereliikmeid tänupüha- või jõuluõhtusöögile lubamast. sest nad ei olnud vaktsineeritud. Või inimesi, kes survestasid oma lähedasi vaktsineerima. Mõnel juhul said need inimesed vaktsiinide tõttu vigastada,” märgib Kheriaty. “Vaja on erakordset julgust, et olla võimeline tunnistama eksimust sellises asjas,” lisab ta.
Nii et tegemist on Kheriaty sõnul suure trauma järgse olukorraga. “Ma arvan, et me oleme praegu psühholoogilises plaanis sarnases olukorras nagu Saksamaa pärast Teist maailmasõda, kui avalikustati hirmutegusid, kuid riik tervikuna oli šokis ja inimesed ei tahtnud mõelda oma kaasosalusele selle režiimiga,” ütleb ta. Selleks, et minevikku kuidagi mõtestada ja sellega rahu teha, pidi peale kasvama uus põlvkond. Kheriaty usub, et Covidiga on midagi sarnast. “Meie lapsed, keda koolide sulgemine kahjustas, kellelt rööviti mitme aasta jooksul nende noorus – ma arvan, et nad tahavad esitada küsimusi, et hei, mis pagan juhtus siis, kui ma olin 18-aastane ja pidin alustama oma esimest aastat ülikoolis? Järgmised kaks aastat nende elus olid lihtsalt üks kohutav segadus,” ütleb ta. Kheriaty usub, et selliselt distantsilt suudab ühiskond toimunut lõpuks ausalt hinnata. Kuid vastutajaid leida on ilmselt ka siis väga raske.
