2020. aastal märkas toona veel Alabama Ülikooli geoloogia osakonna dotsendina töötanud dr. Matthew Wielicki oma üliõpilastes suurt ärevust. Ühelt poolt oli see arusaadav, sest maailm sisenes just Covid-kriisi ja haigusega seoses oli ühiskonnas laiemalt väga palju teadmatust ja hirmu. Ent ärevusel, mida Wielicki oma tudengite seas märkas, oli teine põhjus – hirm kliimamuutuste ja kliimakriisi ees. “See oli nende esimene mure. Nad tõepoolest olid veendunud, et elu planeedil saab läbi umbes kümne või tosina aasta või mis iganes aja pärast, mida maailmalõpukell kuskil New Yorgi maja seinal parasjagu ütles,” räägib Wielicki. Kursustel oli naistudengeid, kes olid seetõttu lausa nutu äärel ja rääkisid, et ehkki nad on pärit paljulapselistest peredest, ei soovi nad kliimakriisi tõttu ise lapsi saada. “Nad lihtsalt ei suutnud ette kujutada, et võiksid tuua lapse maailma, mis saab ühel hetkel otsa selle tõttu, et atmosfääris on liiga palju CO2-te,” meenutab Wielicki. Ta tunnistab, et kahe lapse isana oli tal seda valus kuulata. “Ma ei suutnud uskuda, et minu valdkond – maateadused, geoloogia – sisuliselt petab noori uskuma, et meil on selline kriis, mis on nii suur, et see peaks olema number üks mure, millele peab mõtlema oma ülejäänud elu planeerides või perekonda luues,” ütleb ta.
Kliimakriisi-teadus: mudelid ennustavad tulevikku
Just seetõttu võttis Wielicki ka ise kliimaga seotud teemad detailse vaatluse alla ja hakkas neid oma tudengitele selgitama ning rääkis neist avalikult ka sotsiaalmeedias. Noorte jaoks ongi probleem suuresti selles, et kliimast räägitakse neile ainult kriisi ja katastroofi võtmes. Näiteks: mida peaks noor inimene arvama, kui ta kuuleb maailma poliitika suurkujusid, nagu ÜRO peasekretär António Guterres, kuulutamas, et inimkond on teel kliimapõrgusse? Wielicki ütleb, et neid noori, kes seda kuuldes tomatisupiga kunstiteoseid ründavad või end sõiduteele kinni liimivad, ei saagi eriti milleski süüdistada. Nad on kirglikud ja pidev kliimakriisi ja huku kuulutus ütlebki neile, et nii ajavad nad õiget asja. Lisaks räägitakse neile, et sama kliimapõrgu-teesi toetab ka “teadus”. Ent probleem on selles, et tegelikud teadusandmed selle katastroofi toimumist, mida meile kuulutatakse, ei kinnita.
Tänase kliimateaduse häda on Wielicki sõnul selles, et see tugineb eelkõige tuleviku ennustamisele ehk kliimamudelitele. Mudeleid on erinevaid, kusjuures mõnede puhul neist võime selgelt näha, et nad on tänaseks valeks osutunud ehk ennustavad liiga suurt soojenemist. Wielicki märgib, et igasugune mudel on täpselt nii hea, kui on eeldused, mille pinnalt see tehtud on. “Me võime kõiki mudeleid kohandada nii, et saame täpselt sellise tulemuse, nagu tahame. Ma ütlen alati, et kõik mudelid on valed, kuid mõned neist on kasulikud. Nii et ma arvan, et mudelid on kindlasti kasulikud, kuid need ei kaalu kunagi üles andmeid, mida saab vaadelda,” räägib Wielicki. “Mind ei ole võimalik veenda, et meil on klimaatiline kriis või hädaolukord, kui te ei näita mulle seda kolme erineva mõõdiku abil. Need puudutavad raskeid ilmastikutingimusi, kindlustuskulusid ja inimelude kaotust. Me ei ole näinud neis mingit kasvu,” ütleb ta.
Wielicki sõnul on alates 1880-st aastast Maa keskmine temperatuur erinevatele mõõtmisandmetele tuginedes 1.2-1.5 kraadi tõusnud. Millist mõju on see ühiskonnale avaldanud? “Kui andmeid vaadata, siis on väga raske leida ühtegi mõõdikut, mille abil saaks olukorda planeedil määratleda kriisi, hädaolukorra, katastroofi või kokkuvarisemise lähedal olevana – need on sõnad, mida meedias palju kasutatakse,” ütleb Wielicki ja lisab, et selliseid sõnu ei kasuta oma raportites tegelikult ka ÜRO juures tegutsev valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC).
Ilma tõttu vähem surmasid
Wielicki toob näiteks ekstreemsed ilmaolud, mille sagenemisest kui ühest kliimamuutuste paratamatust tagajärjest pidevalt räägitakse. Tegelikkuses ei näe me ekstreemsete ilmaolude sagenemist või nendega seotud ühiskondlike kahjude suurenemist. Wielicki sõnul on viimase veerandsajandi jooksul ehk alates umbes aastast 2000 looduskatastroofide arv vähenenud. Samal ajal on aga inimkond Maa atmosfääri eelkõige Hiina kiire industrialiseerimise tõttu paisanud rekordkoguses CO2-te. Kuivõrd peavoolu kliimateadus käsitleb CO2-te kliimahädade, nagu eksteermsed ilmaolud, peamise põhjusena ja soovib seega selle emissiooni nullini viia, tekib siin kohe silmnähtav vastuolu.
Teiseks toob Wielicki lihtsa näite selle kohta, kuidas on muutunud halbade ilmaolude ja looduskatastroofide tõttu surnud inimete arv viimase 100 aasta jooksul. “Ilmastikuga seotud katastroofide põhjustatud surmade arv on vähenenud 96-98%,” märgib ta. Ühelt poolt võib see näidata, et ekstreemsete ilmaolude arv on mõnevõrra vähenenud, kuid teisalt kindlasti ka seda, et inimkond suudab selliste katastroofidega paremini toime tulla. Kusjuures soodsa ja kättesaadava energia rolli selles toimetulekus ehk fossiilkütuseid, ei maksa siin samuti alahinnata. Tugevamad ehitised, inimeste võimalus tormipiirkonnast kiirelt eemale liikuda, tõhusa materiaalse või ka näiteks meditsiinilise abi pakkumine kahju saanud piirkondadele jne – seda kõike saab teha siis, kui on olemas selle tegemiseks vajalik energia.
Niisiis on Wielicki sõnul andmetest võimalik näha, et CO2 osakaal atmosfääris on sajandi või veidi enama jooksul mõnevõrra üles läinud ja ka seda, et planeet tervikuna on veidi soojenenud, kuid mitte seda, et me katastroofi kursil liiguks. “Ei ole ühtegi mõõdikut, mis lubaks väita, et 1.5 kraadi soojenemist alates aastast 1880 oleks ühiskonnale kuidagi kahju tekitanud,” ütleb ta.
“Me peaksime muutustega kohanema”
Geoloogina on Wielickil kahtlemata keskmisest parem arusaamine sellest, kuidas meie planeet üldse arenenud on ning kuidas kliima sellel on olnud pidevas muutumises. Tänane kliimateadus seob kliimamuutused aga eelkõige CO2 osakaalu, eriti selle nn inimtekkelise osa, suurenemisega atmosfääris. Teadlased, kes selles kahtlevad või sellele vastu vaidlevad, sildistatakse kliimaeitajateks. Wielicki toob välja, et me teame Maa suhteliselt hiljutisest ajaloost väga hästi, et suured kliimamuutused, nt keskaja soe periood (u 950-1250) või sellele järgnenud väike jääaeg (algus sõltuvalt asukohast dateeritud u 14.-16. saj – u 19. saj. keskpaik), toimusid ilma, et CO2 osakaal atmosfääris oluliselt muutunud oleks. “Ehk kui ma siin midagi üldse väita tahan, siis seda, et me peame olema võimelised selliste muutustega kohanema. Ja me peaksime lõpetama teesklemise, et kui me vähendame oma CO2 heitkoguseid, siis kliimamuutused peatuvad. Just seda viimast saab pidada tõeliseks kliimaeituseks,” räägib Wielicki. “Me peame leppima sellega, et sõltumata CO2 sisaldusest atmosfääris, on kliimamuutused olemas ning me peaksime selleks valmis olema. Ja valmisolek tähendab, et me vajame juurdepääsu odavale ja usaldusväärsele energiale,” lisab ta.
Tänane maailm liigub praeguste poliitiliste liidrite juhtimisel aga teises suunas. Peamine eesmärk, mille poole püüeldakse, on võidelda CO2-ga mh läbi fossiilkütuste kasutamise lõpetamise. Wielicki hinnangul ei ole planeerijad siin siiski kõike päris täpselt läbi mõelnud. Esmalt tuleb arvestada, et asenduseks pakutavad tuule- ja päikeseenergia on ebausaldusväärsed, sest saavad toota vaid tingimuste olemasolu korral ehk kui tuul puhub ja päike paistab. Lisaks vajavad nad pidevat maksumaksja tuge, sest ajal, mil nad toota saavad ehk energiat võrku müüvad, on elektri hind turul madal, sest seda on korraga palju. Et investorid neid võimsusi siiski rajaksid, vajavad nad riikidelt hinnagarantiisid ehk maksumaksja toetust. Ja sellele lisaks on ikkagi tarvis ehitada ka juhitavad võimsused näiteks gaasijaamade näol, et elektrienergia oleks pidevalt kättesaadav. Ehk odavast taastuvenergiast saab rääkida vaid see, kes tegelikke kulusid kokku ei löö.
Samuti tuleb Wielcki hinnangul aru saada, et fossiilkütused ei ole meie tänase elukorralduse puhul lihtsalt vedelikud, mida me bensiinijaamas autosse tangime. “Umbes 4 miljardit inimest meie planeedil toituvad põllumajanduskultuuridest, mida kasvatatakse fossiilkütustest toodetud sünteetiliste väetistega. Nii et seda pilti ei saa vaadata ainult ühe nurga alt. Tuleb vaadata, millised on odava ja usaldusväärse energia ja sünteetiliste väetiste eelised,” selgitab Wielicki ja lisab, et ka CO2 taseme mõningane tõus atmosfääris on tegelikult saagikust tõstnud. Lisaks tasub Wielicki sõnul mõelda, millega asendada paljud täna fossiilkütustest toodetavad ja igapäevaselt kasutusel olevad materjalid, nagu plastid, määrdeained, õlid, kemikaalid jne. “Tuleb küsida, millist kasu on fossiilsed kütused ühiskonnale toonud? Ja siis võime kaaluda selle võimalikke kahjulikke mõjusid, mida mingid mudelid väidavad, et need on olemas, aga mille kohta ei ole veel jälgitavaid andmeid,” ütleb Wielicki.
Uuskolonialismi tõus
Kogu sellele Lääne CO2 vähendamisele orienteeritusele on Wielicki sõnul sisse programmeeritud ka mitmel tasandil silmakirjalikkus. Alustada tasub kasvõi tõdemusest, et Euroopas või Põhja-Ameerikas CO2 emissioone vähendades oleme me tegelikult otsustanud, et need ei teki mitte siin, vaid mujal maailmas. “Me patsutame endale õlale ja ütleme, et meie CO2 emissioonid on vähenenud, aga tegelikult oleme me lihtsalt oma tootmise Hiinasse ja Indiasse viinud. Ja nemad teevad seal seda räpasemalt. Neil ei ole huvi selliste asjade vastu, nagu keskkonnapoliitka. Ka CO2 globaalne emissioon tõuseb kiiremini kui kunagi varem,” märgib Wielicki.
Kui suured Aasia riigid teevad energianälga rahuldades oma panuse kivisöele, siis paljudel Aafrika riikidel sarnast võimalust ei ole. Teiste riikide poolt surutakse neid ÜRO kliimakogunemistel fossiilkütuste kasutamise suurendamisest loobuma. See tähendab näiteks, et põllutöid, mida mujal tehakse traktori abil, peavad paljud Aafrika inimesed endiselt kästisi tegema. Suurel osal aafriklastest puudub või on vähene ligipääs elektrienergiale. Toitu valmistatakse kodus sisetingimustes lahtise tule peal, põletades sõnnikut ja puitu.
Sellest tekkiv suits viib omakorda hingamisteede haiguste tekkeni, mille tõttu paljud surevad. Seda kõike saaks Wielicki sõnul lihtsasti vältida, võimaldades neile ligipääsu propaaniballoonidele ja gaaasipliitidele. “Neil oleks lihtsam hingata. Nende tervis oleks parem. Aga siis tõuseks ju CO2 tase atmosfääris ja seda ei tohi küll juhtuda. Need vaesed inimesed peavad kannatama ja vaesuses elama, kuna meil on tarvis planeeti päästa. Minu arust on see väga silmakirjalik,” ütleb Wielicki.
Lisaks sellele seisneb meie silmakirjalikkus Wielicki sõnul selles, et me soovime samal ajal kaevandada Aafrikas meie endi energiapöördeks vajalikke maavarasid, nagu näiteks koobalt. “Me läheme üle väga maavarade- ja energiamahukatele tehnoloogiatele, nagu päikesepaneelid ja elektriautod. Ja me võtame nende toomiseks vajaliku toorainet Aafrikast,” ütleb ta. “See saabki tõenäoliselt olema selle nn rohelise revolutsiooni pärand – ma nimetan seda uueks roheliseks kolonialismiks. Kahjuks hoiab see sadu miljoneid vaeseid inimesi arengumaades aastakümneid kauem vaesuses, kui nad kunagi oleks pidanud olema,” lisab Wielicki.
Kliimaliikumine kui raha ja võimu mäng
Erinevad sellised näited vihajavad meile, et seda kõike ei tehta mitte sellepärast, et inimeste heaolu kuidagi kasvaks ja kliima päästetud saaks, vaid mingil muul põhjusel. Wielicki sõnul näitab seda ka asjaolu, et kliimakriisi ja globaalse soojenemisega tegelemiseks pakutakse meile aina fantastilisemaid lahendusi. Näiteks Bill Gatesi toetusel arendatav Maa jahutamise plaan geoinseneeria abil ehk mõte vääveldioksiidi atmosfääri pihustades päikesekiirgus enne maapinnale jõudmist tagasi kosmosesse peegeldada. Mis võiks minna valesti?
Gates on ka muude tuntud nn kliima-tehnoloogiate iduinvestor. Ühe sellise abil proovitakse suurte ventilaatorite abil õhust CO2-te kätte saada ja siis kiviks muuta. See on erakordselt kallis tegevus, aga tegelikkuses maksab selle arendamise ja sinna algselt investeerinud miljardäride-riskikapitalistide kasumi kinni tavakodanik – Ühendriikide maksumakja juba annab rajatavatele CO2 õhust püüdmise jaamadele miljardeid dollareid toetust. Wielicki sõnul on seejuures koomiline kuulata, kuidas Gates ise kiitleb, et kuivõrd ta maksab CO2 õhust püüdmise eest, siis see tasandab ära tema enda eralennkuiga lendamise CO2 emissiooni.
“Kas sa kujutaksid näiteks ette, et tuled koju ja ütled abikaasale, et kallis, ma küll petsin sind, aga vaata – ma ostsin endale petmise kinnipüüdmise ühikuid, nii et see ei loe. See tähendab, et ma maksin sellele teisele mehele ja tema ei kavatse oma naist petta, aga see võimaldab mul sind petta, nii et kõik on hästi. See on täiesti naeruväärne,” viskab Wielicki nalja. Ta märgib, et CO2 atmosfäärist eemaldamine sel moel on ka täielik raha raiskamine. “Kogus, mida sellega püütakse, on pisike ja summa, mis selleks kulub, suur. See on nagu püüaks lusikaga ookeani tühjendada. See on tohutu raha raiskamine. Istutage parem mõned puud,” ütleb Wielcki.
Raha ongi Wielicki sõnul oluline tegur, mis käimasolevat nn rohepööret tagant tõukab. Kõige rohkem raha tehakse seejuures mitte selliste CO2 püüdmise tehnoloogiate ja sarnaste projektidega, vaid energeetika ja transpordi ümberkujundamisega. “Energiasektor on iga riigi majanduses üks suuremaid. Transpordisektor on sageli teisel kohal. Energia- ja transpordisektori radikaalses ümberkujundamises peitub tohutu rikkuse potentsiaal,” ütleb Wielicki.
Lisaks sellele on valitsustel võimalik kliimapiirangute poliitika käigus koguda rohkem maksuraha. See tähendab Wielicki sõnul omakorda, et raha kõrval on oluliseks protsesside taganttõukajaks võimu suurendamine, mis peitub nii täiendavas maksustamises kui lihtsalt kontrollis inimeste elude üle. “Majanduses ei ole ühtegi protsessi, kaasa arvatud teie kehalised protsessid, nagu lihtsalt hingamine, söömine ja paraku ka kõhutuule laskmine, mis ei tekitaks kasvuhoonegaase,” märgib Wielicki. Kui tavaliselt hakkaks suurem osa inimestest riigi plaanile nende eraellu suuremal määral sekkuda vastu, siis nüüd saab inimesed nõusse, kuna küsimus on väidetavalt planeedi päästmises. “See on valitsustele täiuslik tööriist. Saab kontrollida, mida te ostate, mida sööte, millega sõidate, kus te oma oste teete, millist tööd teete, millist mööblit kasutate, kus puhkate,” märgib Wielicki. Kliima on tema sõnul seejuures nagu kattevari, Trooja hobune, mille abil sellist sotsialismile sarnanevat süsteemi ehitada saab.
Teaduse politseerimine kui tööriist
Raha ja võimu koostöö on kaasa toonud ka olukorra, milles kliimat käsitlevatelt teadlastelt, sõltumata tegelikest andmetest, nõutakse vaikimisi katastroofiliste tagajärgedega kliimakriisi tunnistamist. Kui mõni teadlane seda ei tee, on sel tagajärjed – sildistamine kliimaeitajaks, rahastuse ja töökoha kaotus jne. Samuti ei ole sellised teadlased enam oodatud tunnustatud teadusajakirjades oma töid avaldama, mis on teaduskarjääri mõttes samuti suur tagasilöök. Ka ülikoolide ja teadusasutuste rahastus tervikuna võib ohtu sattuda, kui kliima teemal omaks võetud baasseisukohti keegi seal asutuses eitama kipub.
Wielicki nimetab sellist olukorda teaduse politiseerimiseks, mille käigus luuakse mingil konkreetsel teemal kunstlik konsensus ja nõutakse kõigilt teadlastelt selle konsesnuse tunnistamist. Arusaadavalt muutub teadus, mis peaks seisnema erinevate hüpoteeside ja ideede pidevas kontrollimises, omavahelises vaidlemises ja tõe poole püüdlemises, sellise protsessi käigus ebateaduseks ehk ideoloogiaks või lihtsalt usu küsimuseks. Teisalt tähendab selline konsesnuse loomine aga informatsiooni kontrollimist, mis võimaldab laiemale avalikkusele pakkuda võimu eesmärkidega kattuvat lugu. Nende teadlaste reputatsiooni, kes selle loo või omaks võetud konsensusega ei nõustu, saab hävitada, kuulutades nad valeinfo levitajateks. “Me nägime sama asja ka Covid-i puhul. See oli teaduse kiire politiseerimine. Kliimamuutuste puhul on see käinud veidi aeglasemalt,” kommenteerib Wielicki, keda on samuti tema teaduslikult põhjendatud seisukohtade eest avalikult hukka mõistetud.
Ka Wielicki lahkumine töölt ülikoolis on sellise teaduse politiseerimisega seotud. Keegi ei ajanud teda otseselt ära, aga olukorras, kus tema enda õppetoolile ja isegi ülikooli presidendile saabus iga nädal ridamisi e-kirju ja telefonikõnesid teemal, et tema vaated kliima koha pealt on vastuvõetamatud, ei näinud ta jätkamisel mõtet – tähtajatu lepinguga akadeemilist ametikohta ei oleks talle tõenäoliselt niikuinii seepeale antud. Lisaks tekitas temas ammu vastumeelsust nn mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise poliitika (diversity, equity and inclusion – DEI), mida Ühendriikide ülikoolid rakendavad ja mis tähendab, et üliõpilase oskustest, teadmistest ja pühendumusest rohkem tähelepanu pööratakse nende rassilisele ja etnilisele päritolule või muudele joontele, mille puhul võib inimese nö vähemuste sekka liigitatada, kellel on seejärel õppima pääsemisel eelised. Ka selle poliitika kritiseerimise tõttu oli ta ülikoolile ilmselt ebamugav.
Ehkki Wielicki on pärit akadeemilise taustaga perekonnast, tema lapsepõlv mööduski ülikoolilinnakus ja tema karjäär pidi kujunema samasuguseks, nagu ta vanematel, ei ole tal enda sõnul põhjust lahkumist kahetseda. Ta ütleb, et tema kui teadlase või õpetaja sisuline kutsumus on informatsiooni jagamine ja seda saab ta praegu oma blogis avaldatud artiklite kaudu teha isegi edukamalt kui varem. Ta toob näiteks, et varem võis ta rahul olla, kui tema avaldatud teadustööd tsiteeriti 150 korda. Praegu võib mõnda tema artiklit tänu sotsiaalmeedias jagamisele paari tunni jooksul näha 50 000 inimest.
Wielicki on mõistagi ka rahul, et suutis oma noori tudengeid, kellele ülikoolis kliimamuutuste teemat faktidele tuginedes selgitama asus, veidikenegi rahustada. “Need noored 20-aastased on esimene generatsioon, kellele on sellest ajast alates, kui nad lugema ja kirjutama õppisid, räägitud, et meie planeet saab otsa. Miks peaksid nad pingutama enda tuleviku nimel, omandama hea hariduse, pere planeerima? Milleks trennis käia või tervislikult toituda? Ei ole vaja ju, sest planeet saab niikuinii otsa. Seda oodates võib ka lihtsalt krõpsu süüa ja videomänge mängida,” kirjeldab Wielicki paljude noorte võimalikku kimbatust. “Me röövime neilt noortelt nende ambitsioonid,” lisab ta ja märgib, et vaatenurga esile toomine, mis ei rääkinud noortele planeedi peatsest hukust, mõjus neile värskendavalt. “Mõte, et inimesed on planeedil nagu parasiidid, ei sobi noortele. Nad on sellest väsinud. Nad ei usu seda,” ütleb Wielicki.
Suurepärane artikkel! Väga hea, et teadlane räägib ausalt Maa kliima pidevast, loomulikust muutumisest ( läbi aastatuhandete ) ja viimase külmema perioodi, nn. Euroopa Väikese Jääaja lõppemisest ca 1850. KliimaViimsepäeva kirik on kahjuks väga sarnane globaalne salaselts – kunagise Proletaarse Internatsionaaliga ja mõlemi ususekti soov on inimesi seaduslikult paljaks röövida ja kuulutada paljaksröövitavad esmalt kas rahvavaenlasteks või kliimahukutajateks.
See Aafrika video on natuke vale… Ammu aastaid tagasi õnnestus TBPst välja kaevandada digiraamatukogu. Seal olid 60 aastased WHO raamatud. Lugesin neid ja siis mõtlesin Aafrika tänapäevaste probleemide peale. Ja sai selgeks: WHO ei leiutatud selleks, et kedagi aidata – too leiutati, et orjastada inimesi süsteemiga.
WHO tutvustas Aafriklastele igast tehnoloogiaid, ka kuidas ehitada kaeve ja tagada, et tolle vesi püsiks puhas. Ja, kuidas igast asju toota ja selle kolaga kõike automatiseerida. Lõpptulemus oli siis see, et rahvas lakkas probleemide peale mõtlemise, lakkas üldse mõtlemast, unustas ära ka oma iidse kultuuri. Muututi laisaks, igavusest otsivad lohutust kõigest, mis vähegi stimuleerib, eriti just alkoholismist ja seksist. Alkohol ja liigne seks omakorda lõhuvad aju. Kondoomikasutust Aafriklastele ei õpetatud ja paljunesid üle. Liigrahvastatus. Tohutu konkurents kõikjal. Seda oligi vaja saavutada. Üleliigseid hakati kuritarvitama oma ärihuvides. Nüüd teate neid immigrantidena ja orjadena mõne lääne firma lõbuks.
Seda, kuidas mitte peast ära mädaneda, seda ei tagatud Aafriklastele mitte kuidagi. Neist tehti massitoode. Neil oleks vaja olnud tõsist intellektuaalset stiimulit. Aafriklastele poleks kunagi tohtinud midagi õpetada, ega anda. Kui neil oleks vaja olnud, nemad oleks ise miskit leiutanud. Nüüd on nende tasakaal rikutud ja kultuur hävitatud.
Vaatad küll seda haltsemisereklaami aga tegelikult on alati olnud kõik tagurpidi.