Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tutvustas pressikonverentsil erikomisjoni koostatud uut aruannet, mis uuris sotsiaalmeedia jm veebi mõjusid lastele ja kuidas lapsi internetis kaitsta. Aruanne soovitab etapilist digilapsepõlve, kus enne 13. eluaastat ei pääse laps sotsiaalmeediasse jm-le ning lapse kasvades lisanduks iseseisvust. Aruanne rõhutab ka vajadust panna tehnoloogiaettevõtted vastutama selle eest, et nende teenused oleks alaealiste jaoks turvalisemad, kirjutab EU Perspectives.
„See aruanne ilmub just praegu, kui selleks on ainulaadne võimalus. Oleme kuulnud vanematelt, pedagoogidelt, spetsialistidelt ja noortelt endilt. Oleme kuulnud nii partnerite, näiteks Austraalia, kui ka liikmesriikide kogemusi. Nüüd on vaja tegutseda Euroopa tasandil,“ ütles von der Leyen ja lisas, et komisjon vaatab aruande hoolikalt üle, et sügisel esitada ettepanekud, kuidas tagada sotsiaalmeediale juurdepääs vanuse järgi.
Von der Leyen presenteeris aruannet kui kiireloomulist ja ütles, et Euroopa noored veedavad päevas 4-6 tundi ekraanide ees. Tagajärjeks on unehäired, depressioon, ärevus, küberkiusamine ning lapsed ja noored puutuvad kokku kahjuliku materjaliga. Nende andmete juures viitas komisjoni president hiljutisele EL andmeuuringule, kuid väärib märkimist, et uuringus küsitletud noortest 40% leidis, et ekraaniaeg mõjutab nende elu pigem positiivselt ja vaid 29% rääkis negatiivsetest mõjudest. Kusjuures 13–18-aastastest 48% leidis, et sotsiaalmeedial on positiivne mõju nende vaimsele tervisele. Ka spetsialistid soovitavad eristada sotsiaalmeediat üldisest ekraanikasutuse ajast, mille hulka kuuluvad ju ka televiisor ja kodutööd arvutis.
Ursula von der Leyen aga rõhutas kõnes: „Küsimus ei ole selles, kas lastel on juurdepääs sotsiaalmeediale. Küsimus on selles, kas ja millal sotsiaalmeedia pääseb ligi meie lastele,“ ja lisas, et Euroopa usub, et lapsi kasvatavad vanemad, mitte algoritmid. “Seetõttu tahan ma väga selgelt öelda: sotsiaalmeedia ei ole mänguasi. Kuigi lõppkokkuvõttes on vanemate otsustada, millal lapsed saavad esimese nutitelefoni, on meil juba konsensus, et peab olema kindlaksmääratud vanus, millal lapsed võivad sotsiaalmeediaga liituda,“ märkis komisjoni president.
Aruanne soovitab veebipiiranguid kuni 18. eluaastani
Täpsemini soovitavad aruande koostanud teadlased lapse sünnist kuni 2-aastaseks saamiseni vältida igasuguseid ekraane. 3- kuni 5-aastastel lastel võiks lubada piiratud aja digiseadmeid kasutada üksnes siis, kui täiskasvanu on kõrval ja kontrollib, et sisu sobib lapse vanusega. 6- kuni 9-aastased lapsed võiks sotsiaalmeediat ja videomänge kasutada ainult vanema nõusolekul ja järelevalve all ning neilegi kohalduks ajapiirangud ja sisu peaks olema sobiv. Sama kehtiks vanuses 10–12, kuid selle vanuserühma puhul rõhutab aruanne, et tegemist on kõige tundlikuma eaga, mil lapse jaoks on sotsiaalselt aina olulisem osaleda veebis. Kokkuvõtvalt soovitavad autorid, et 13. eluaastast nooremad ei tohiks üldse, aga kindlasti mitte iseseisvalt pääseda sotsiaalmeediasse ega mujale.
Lapse 13. eluaastast peale pälviks ta tasapisi aina rohkem iseseisvust ja vanemate otsekontroll väheneks. Selle asemel on olulisemad juhendamine, vestlus, meediapädevus ja platvormide turvalisem disain. 16–18-aastased noored peaksid aga juba suutma kasutada iseseisvamalt enda vanusele sobivaid digiteenuseid, kuid ka seda vanuserühma on tarvis pidevalt juhendada ning neil peavad olema toetuse ja kaebemehhanismid. Täielik digitaalne iseseisvus saadakse alles 18-aastaselt.
Niisiis soovitab aruanne kehtestada etapiti vanusepiirangud ja nõuab ohutut veebiteenuste disaini. Aruanne soovitab suuremat tähelepanu pöörata kahjulikele funktsioonidele, mis on nt lõputu kerimine, automaatne taasesitus, tõuketeavitused ja probleemsed isikustatud soovitused. Tähelepanu väärib asjaolu, et aruanne käsitleb veebikeskkonda palju laiemalt kui üksnes sotsiaalmeediat. Selles on hõlmatud muudki digiteenused, mis aruande hinnangul võivad alaealistele näidata sobimatut sisu, näiteks rakendusepoed, videoplatvormid, videomängud ja tehisarud.
Sotsiaalmeediakeelu toetajate read paisuvad
Teatavasti on maailma sotsiaalmeediakeelu soosingut inspireerinud Austraalia, mis selle esimese riigina seadusega kehtestas. Nüüd lisandub pea iga päev riike, kes sarnasteid plaane veeretavad ja Austraalia keeldu kiidavad. Euroopa Komisjon aga loodab nüüdse aruande soovituste alusel koostada sotsiaalmeediakeelu ühised reeglid kõigile EL liikmesriikidele, mis praegu liikunud igaüks eri suunas. Prantsusmaa on seadnud piiriks 15 eluaastat. Kreeka plaanib piirangut alla 15-aastastele ning Taani kaalub kõrgemat vanusepiiri koos võimalike vanemate eranditega. Piirangud ja keelud on töös ka Saksamaal, Austrias, Poolas, Hispaanias, Norras, Küprosel, Itaalias, Iirimaal, Rootsis ja mujal. Kuigi Euroopa Komisjon tahab liikmesriikidesse ühtseid reegleid, ei välistanud ta samas kuidagi riikide karmimaid reegleid ega ka seda, et sotsiaalmeediakeeld võidaks kehtestada kuni 16. eluaastani.
Ka ülejäänud maailmas pole tegemist kaugeltki mitte haruldase ideega, vaid saab nentida, et peaaegu kõigis riigides surutakse moel või teisel seesugust plaani peale, näiteks Suurbritannias, Kanadas, Brasiilias, Jaapanis, Türgis, Nepalis, Venemaal ja Araabia Ühendemiraatides, rääkimata Hiinast.
Tegelik tulemus: tsensuur ja anonüümsuse kadu
Samal ajal ilmub üha enam teavet keelu tegeliku toimivuse kohta, õieti selle toimimatuse kohta. Näiteks Austraalias noored lihtsalt eiravad keeldu ja peaaegu keegi seda ei järgi ega kavatsegi järgida. Turvalisuse ja privaatsuse valdkonna teadlased aga hoiatavad, et vanusekontroll võib ühtegi probleemi lahendamata kaasa tuua hoopis tsensuuri ja “ebasobivate” inimeste vaigistamise. Teadlased rõhutasid, et pole teada, kuidas mõjutab ulatuslik vanusekontroll turvalisust, privaatsust, inimeste vabadust ja autonoomsust ehk teadlaste sõnad on täielikus vastuolus sotsiaalmeediakeelu ja vanusekontrolli pooldajate jutustustega.
Šveitsi VPN-ettevõtte Protoni tegevjuht Andy Yen tõdeb, et lastel võib veebis tõepoolest oht lasuda ning vanemate mured on põhjendatud ja siirad. Kuid praegu kõikjal sõgedalt kavandatavad vanusekontrollilahendused on vastuvõetamatud ja liiga laiaulatuslikud ning tähendavad internetis anonüümsuse surma. Ühtlasi võib olla täiesti kindel, et mida enam kogutakse andmeid, seda enam need ka lekivad ja seda magusamad palad on igasugused andmelaod kurjategijate jaoks.
Kriitikud on ideed selle sünnist peale laitnud ja sedastanud, et sotsiaalmeediakeeld on autoritaarse riigi tsensuuriakt ja unistus. Kuid see ei hoia noori sotsiaalmeediast eemal rohkem, kui dokumendikontroll eelmiseid põlvkondi alaealistena baaridest-klubidest, suitsetamisest ja alkoholist. Teismelistel oli varem ja on enamgi veel praegu kirju palett lahendusi, kuidas saada piirangute üle ja pääseda ikkagi soovitud veebilehtedele. Nii leiavad kriitikud, et tegemist on poliitikaga, mis laguneb, kui puutub kokku reaalsusega. Tegelikult ei ole olemas sotsiaalmeediakeeldu noortele, on vaid digitaalne identiteedikontroll kõigile ning võimude soov jõuda veebis suurema järelevalve ja tsensuurini. Igal juhul ei suuda sotsiaalmeediakeeld täita eesmärki pakkuda noortele turvalisust ega vähenda nende võrgus veedetud aega. Laias laastus on tegemist poliitikaga, mis nõuab, et suured tehnoloogiaettevõtted kontrolliks igaühe identiteeti. Sellega kaasneb arvestatav andmelekke oht ja kõige kindlamalt kaob anonüümsus, mis seni on võimaldanud paljudel vabalt rääkida keerukatest, vastuolulistest teemadest. Ilma et rääkija oleks pidanud riskima töökaotuse või muude suhete lõhkumisega.
Värskelt avaldatud aruanne leiab, et vanusekontrolli jaoks ei tohiks platvormid nõuda isikut tõendavaid dokumente või biomeetrilisi andmeid, vaid tuleks leida lahendus, kus vanuse saab kinnitada ilma identiteeti või täpset sünnikuupäeva avaldamata. Euroopa Komisjoni hinnangul on selline lahendus komisjoni arendatud vanusekontrollirakendus, mis aga juba esimestel kasutusminutitel suudeti häkkida, nii et kuigi turvaliseks ega privaatseks ei saa rakendust kuidagi pidada.
Sotsiaalmeediakeelu vastaste leer täieneb samuti
Paistab, et turvalisuse spetsialistide hoiatused on mõneti vilja kandnud, sest sotsiaalmeediakeelu negatiivseid külgi on tunnistanud ka ÜRO. Lasteorganisatsiooni UNICEF hinnangul ei kaitse lapsi veebiriskide eest see, kui kehtestada veebis täisiga ning keelata laste ja noorte jaoks teatud saidid. Pealegi pole veebis osalemiseks võimalik määrata ühte ühtset “õiget vanust” ning vanusepiirangud võivad tekitada vale turvatunde. Sääraste rangete keeldude asemel on vaja hoopis turvalisemat digikeskkonda kõigile lastele, näiteks platvormide tugevamad kaitsemeetmed, digitaalse kirjaoskuse programmid ja tehnoloogiaettevõtete suurem vastutus.
Ka ÜRO inimõiguste büroo ei kiitnud sotsiaalmeedia lauskeeldu noorte jaoks päris heaks. Selle asemel tõdes ülemvolinik Volker Türk, et vanusekontrolliga kaasneb privaatsuse oht ja see võib sundida lapsi liikuma veebi tumedamatesse osadesse. Sotsiaalmeediakeelu ja vanusekontrolli korral võib platvormide disain ja algoritm ikkagi muutmata jääda, aga just need teevad platvormidest ohtliku. Seega selgitas ÜRO, et riigid ja tehnoloogiaettevõtted peaksid hoopis rakendama jõulisemaid meetmeid, et platvormid oleks laste jaoks turvalisemad, nt regulatsioone, järelevalvet ja selget vastutuse jaotust.
Samuti ei poolda laste ja noorte sotsiaalmeediakeeldu näiteks Šotimaa lastevolinik Nicola Killean. Tema arvates ei lahenda see enamikku probleeme, nt ekspluateerivad algoritmid ja ärimudelid, küll aga võib vanusepiirang kaasa tuua tõsiasja, et lapsed ja noored liiguvad interneti pimedamatesse soppidesse. Seega tuleks lastevoliniku hinnangul tähelepanu viia hoopis sotsiaalmeediaettevõtete vastutuse peale. Ka õpilaste ja noorte eestkõnelejad mitmest Euroopa riigist leiavad, et seadusandjad ignoreerivad sotsiaalmeediat reguleerides neid, keda regulatsioonid puudutavad. Noorte hinnangul tuleks selle asemel, et sotsiaalmeedia noorte jaoks täiesti lukku panna, muuta platvormid turvalisemaks ja digikirjaoskust rohkem õpetada.
Sarnast seisukohta väljendas ka Euroopa noortefoorum, mille president Rares Voicu kirjeldas, et lauskeeld on lihtustatud ega arvesta sotsiaalmeedia kasutamise keerukusi. Tema sõnutsi on sotsiaalmeediast kujunenud noorte elu oluline osa ning enamjaolt on see nende jaoks koht, kust leida uudiseid ja suhelda sõpradega. Erikomisjoni värsket aruannet nimetas Euroopa noortekomisjon siiski tasakaalustatuks ja kiitis, et aruande järgi peaks veebikeskkond jääma noortele kättesaadavaks. Voicu rõhutas, et äärmiselt oluline on välja selgitada sotsiaalmeediakeelu tagajärjed ehk mida hakkavad noored tegema siis, kui sotsiaalmeedia on nende jaoks lukku pandud.
