Lõuna-Korea teadlaste eesmärk oli suuremahulise retrospektiivuuringuga hinnata vähktõve kumulatiivset esinemissagedust ühe aasta kestel pärast koroonaviiruse vastu vaktsineerimist, kirjutab Daily Mail. Selleks analüüsisid autorid enam kui 8 miljoni inimese tervisekaarti aastatel 2021-2023. Osalejad jagati kahte rühma Covid-19 vastu vaktsineerituse alusel. Seejärel võrdlesid nad vähidiagnooside arvu vaktsineerimise staatusega, et määrata teatud vähivormide riske aasta pärast vaktsineerimist.
Uuringu autorid järeldasid: “Vaktsiinitüübi puhul olid cDNA-vaktsiinid seotud suurema riskiga haigestuda kilpnäärme-, mao-, kolorektaal-, kopsu- ja eesnäärmevähki; mRNA-vaktsiinid suurema riskiga haigestuda kilpnäärme-, kolorektaal-, kopsu- ja rinnavähki ning heteroloogiline vaktsineerimine oli seotud suurema riskiga haigestuda kilpnäärme- ja rinnavähki.” Leiti, et vaktsineeritud mehed olid haavatavamad mao- ja kopsuvähile, samas kui vaktsineeritud naised olid haavatavamad kilpnäärme- ja kolorektaalvähile. Vanuse järgi oli suhteliselt noorem elanikkond (alla 65-aastased) haavatavam kilpnäärme- ja rinnavähi suhtes. Vanem elanikkond (75-aastased ja vanemad) aga eesnäärmevähi suhtes. Tõhustusdoosid mõjutasid kõige enam vaktsineeritud elanikkonna mao- ja pankreasevähi tekkeriski.
Teadlased esitasid hüpoteesi, et aasta pärast oli neil, kes olid saanud vähemalt ühe koroonavaktsiini, 35% suurem risk saada kilpnäärmevähi diagnoos ja 34% suurem risk saada maovähi diagnoos. Kopsu- ja eesnäärmevähi puhul tõusis risk 53% ja 68%-ni ning rinna- ja kolorektaalvähi puhul oli risk vastavalt 20% ja 28% suurem. Arvestades täheldatud seoseid COVID-19 vaktsineerimise ja vähktõve esinemissageduse vahel vanuse, soo ja vaktsiini tüübi järgi, peavad uuringu autorid vajalikuks lisauuringuid.
Koroonavaktsiinide võimalikku seost vähi tekkega on varemegi käsitletud, näiteks Austraalia teadlased ja akadeemikud on kirjutanud, et Austraalias kasutatud mRNA vaktsiinides tuvastati sünteetilise DNA jääke sadu kordi lubatud piirnormist rohkem ning see võib põhjustada vähki, immuunsüsteemi häireid ja kahjulikke pärilikke mõjusid. Mitmes uuringus on käsitletud ka liigsuremuse ja vaktsineerimise seoseid, mille kohta võib lugeda siit, siit, siit, siit ja siit, ning alguses reklaamitust suuremat hulka kõrvalmõjusid on tunnistanud juba mitmed teadlased ja teadusasutused, nt siin, siin, siin, siin ja siin.
Kuid kõik senised väited, eriti suurema vähi tekkeriski väited, on järjekindlalt tagasi lükatud ja sääraseid uuringuid on olnud äärmiselt keerukas avaldada või teemat üldse uurida (vt ka siit, siit, siit, siit, siit ja siit). Seega leitakse “konsensuslikult”, et ei ole piisavalt tõendeid sellest, et vaktsiinid võiks põhjustada mingit protsessi, mis viiks vähini. Nii ka seekord ja Lõuna-Korea teadustööd on tabanud märkimisväärne kriitika. Paljud on uuringu kiiresti tagasi lükanud, nimetades seda pealiskaudselt murettekitavaks ning järeldusi ülepaisutatuks. Näiteks Cancer Research UK leiab, et vaktsiinide ja vähi vahelise seose kohta pole piisavalt tõendeid ja mRNA tehnoloogiat uuritakse kavatsusega võtta see kasutusele vähiennetuses. Johns Hopkinsi ülikooli patoloogia abiprofessor dr Benjamin Mazeri hinnangul aga ei saa ükski kantserogeen nii kiiresti vähki tekitada, sest mutatsioonide kogunemine, rakkude paljunemine ja diagnoosimine võtavad aega. Seega olevat dr Mazeri sõnutsi tegemist üksnes vähi parema diagnoosimise uuringuga ja tema andmetel ei ole vaktsiinide mõjuga seostatud kuue vähivormi juhtumite arv suurenenud.
