Valitsus tõstis vihakõneseaduse taas lauale

Justiits- ja digiministeerium esitas kooskõlastusringile karistusseadusliku (KarS) ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, kuhu on lisatud vaenu õhutamise ja vaenumotiiviga kuritegude sätted. Seletuskirja järgi on seaduseid vaja muuta, et viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsusega, mis tulnuks üle võtta 2010. aastal. 

Seletuskirja alusel on muudatuse eesmärk „kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest, millel on tegelik potentsiaal ohustada inimeste turvalisust“. Selleks on kavas karistust raskendava asjaoluna lisada süütegu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tõttu. Vaenu õhutamise paragrahvi on kaitstud tunnusena lisatud puue.

“Kartuse” alusel karistama

Seega täiesti uue kaitstud tunnusena lisandub muudatusega puue ja ülejäänud tunnused on kaitstud juba olemasoleva seadusega. Kuid kõige olulisemaks muudatuseks tuleb pidada seda osa, mille järgi võib karistada kartuse alusel. Praegu kehtiv seadus annab võimaluse vaenu õhutamise eest isikut trahvi või arestiga karistada vihale, vägivallale või diskrimineerimisele kutsuva avaliku tegevuse eest juhul, „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale“. Uue sõnastuse järgi aga võib karistada vaenu õhutavat tegevust, millega on avalikult üles kutsustud diskrimineerima, vihkama või vägivallatsema viisil, „mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust“. 

Seletuskirjast leiab selgituse, et kartust, kas teole võib järgneda vägivald, varakahjustus või ühiskonna turvalisuse ohustatus, hinnatakse üleskutse sisu, intensiivsuse, tegija isiku ja mõjuvõimu, adressaatide, koha ning ühiskondliku olukorra alusel. Hinnang tuleb anda nn mõistliku kõrvalseisja vaatenurgast. Seletuskirjas on märgitud, et anonüüme solvav internetikommentaar, tavaline sotsiaalmeediapostitus või tänaval hüütud solvang ei tekita üldjuhul kartust, et järgneda võib reaalne vägivald. Küll aga võib pelgusele alust anda mõjuka isiku (suure jälgijaskonnaga) postitus või kihutuskõne, nt rahvakogunemisel. 

Lihtsustatult peab praegu kehtiva seaduse järgi olema tagajärg ehk kellegi elu või vara peab olema sattunud ohtu, et vihale või rassismile õhutamise eest trahvi või aresti määrata. Uue sõnastuse järgi piisab aga vaid hirmust, et ütlusele võib järgneda vägivallategu või see võib ohustada ühiskonna turvalisust. Kellegi elu või vara selleks enam ohtu sattuma ei pea, kuigi seletuskirja järgi peab kartus sisaldama arvestatavat tõenäosust. Samas jääb küsitavaks, kes on need kartuse olemasolu üle otsustajad ja tõsiduse hindajad, kes „mõistliku kõrvaltvaataja“ kingades astuvad, ning kuigi arvestatava tõenäosuse nõue on selgituses, siis seaduse sõnastusest seda välja ei loe. 

Igal juhul muudab nüüdne sõnastus senist märkimisväärselt. Tähele tasub ka panna tõsiasja, et seaduseelnõus ei ole seal kasutatud mõisteid defineeritud, nt mida täpselt on mõeldud „õhutamise“, teo „viisi“, „üleskutse“, „avaliku“ või „ühiskonna turvalisuse oluline ohustamise“ jms all. Enamiku kohta leiab selgitused üksnes seletuskirjast, kuid on ju õiguskantslergi selgitanud, et seaduse seletuskiri ei ole õigustloov akt ega saa reguleerida õigussuhteid. Tegemist on tavalise menetlusdokumendiga, mis aitab normi küll tõlgendada, aga alati tuleb arvestada, et on olemas ka muid tõlgendusvõtteid.  

Nagu öeldud, leiab „õhutamise“ täpsustuse vaid seletuskirjast: „õhutamine ehk üleskutse tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võiks kutsuda vaenu, diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimise.“ Isiklikud negatiivsed hoiakud siia ei kuulu juhul, kui need pole käsitatavad üleskutsena. Samas ei pea üleskutse olema selge üleskutse, vaid võib olla järeldatav ka kontekstist. Üleskutse ehk õhutamine võib olla suuline, aga ka kirjutis, pilt või muu materjal, mida on avalikult levitatud või jagatud. 

„Üleskutse vihkamisele“ on seletuskirja järgi äge sallimatus ja vihkamine, mitte pahameel või ärritunud reaktsioon. Tegemist on üleskutsega “eitada teise gruppi kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes”. “Vägivallale õhutamises” tuleb aga näha üleskutset panna toime vägivallakuritegu. Riigikohtu praktika järgi on sellised ähvardamine ja kehaline väärkohtlemine.  Diskrimineerimine on keelatud ja karistatav põhiseaduse ja karistusseadustiku järgi. Seletuskirja järgi on õhutus „avalik“, “kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute arvule (mh internetis) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek).” Seejuures pole nõutav, et kannatanud rühm või rühma liige tunneks end solvatu või ähvardatuna, vaid kaitsta tuleb „võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu“.  „Ühiskonna turvalisuse oluline ohustamine“ on aga „potentsiaal tekitada laialdast hirmu, tagakiusamist või tegusid (nt süütamised), mis muudavad inimesed objektiivselt ebaturvaliselt tundvaks – mõju peab olema oluline ja tuntav laiemalt, mitte vaid üksikutele“.

Karistada võib ka rühma

Eespool kirjeldatud paragrahvid kirjeldasid väärtegusid, aga kui sama vihale või rassismile õhutava tegevusega on põhjustatud inimese surm või tervisekahju või muu raske tagajärg; või kui tegu on korduva kuriteoga; või kui kordasaatja on rühm, siis võib rahatrahvi kõrval määrata kolmeaastase vangistuse. Võrreldes praegu kehtiva seadusega on uue võimaliku süüdlasena nimetatud rühma, sest „vaenu õhutamine grupi poolt on olemuslikult etteheidetavam ja ohtlikum“. Seletuskirjas on rõhutatud, et rühma puhul võib eeldada läbi töötatumaid sõnumeid ja nende jõudmist rohkemate inimesteni. „Mitmekesi jõuab valjemini või mitmes kohas korraga karjuda, jõuab rohkemaid inimesi kõnetada või läbi helistada, saab korraga rohkem internetipostitusi teha või kuulutusi seintele kleepida,“ toob seletuskiri näite. 

Veel on muudatusega vaenu õhutamise korral juriidilise isiku trahvi kergitatud praeguselt maksimaalselt 3200 eurolt 100 000 euroni ning rassismi õhutamise korral võib juriidilisele isikule määrata rahakaristuse, mille suurust pole eelnõus nimetatud. Seletuskirjas on põhjendatud, et suurte korporatsioonide „käsutuses on meediakanalid, sh sotsiaalmeedia, mille abil vaenu õhutamine on lihtne ja sõnumid jõuavad kiiresti paljude inimesteni“. Samas on need ettevõtted jõukad ja nii on eelnõu väljatöötajate hinnangul põhjendatud tõsta karistuse ülemmäära. 

Lubab austada väljendusvabaduse piire?

Seletuskirjas korduvalt rõhutatud, et kuriteokoosseis ei lähe kaugemale sellest, mida on hädasti vaja, et kaitsta isikute põhiõiguseid. Lubatud on austada „väljendusvabaduse piire“, aga „arvamus, justkui annaks sõnavabadus õiguse vaenu õhutada, on ekslik ning ühemõttelises vastuolus põhiseaduse § 12 lg 2 tekstiga“. Peale selle on seletuskirja järgi põhiseaduse § 45 lõike 1 teise lause alusel õigus seadusega väljendusvabadust piirata ning väljendusvabadus ei ole absoluutne õigus. Seda võib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seletuskirja järgi võivad vaenu õhutavad teod ja vaenukuriteod ohustada põhiõigusi ja väärtusi, nagu inimväärikus ja võrdsus, kahjustada ühiskonna turvalisust, tõrjuda inimesi ühiskonnast eemale ning peale üksikisiku õiguste rikkuda ka demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. „Seega on vaenu õhutamise takistamiseks võimalik ja suisa vajalik väljendusvabadust piirata,“ seisab dokumendis. 

Küll aga on dokumendis kirjeldatud, et väljendusvabadus kaitseb ka õigust end ebameeldivalt, ebaviisakalt või šokeerivalt väljendada ning kinnitab, et väljendusvabaduse piiramine ei tohi muutuda tsensuuriks. Teisisõnu olevat väljendusvabaduse piiridesse jäävad kriitilised, šokeerivad ja erisugused arvamused lubatud ka siis, kui keegi tunneb end solvatuna. „Labasustele saab reageerida ühiskondliku hukkamõistu ja asjakohasel juhul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega, selleks ei ole kohane kasutada karistusõigust,“ lisab seletuskiri. 

Seaduseelnõu on plaanitud jõustuma juba 1. jaanuaril 2026, kuigi ministeeriumite vastamise tähtaeg on 08. jaanuar. Nii on justiits- ja digiministeerium ERR-ile öelnud, et jõustumise kuupäev pole enam täpne. 

Euroopa riigid rakendavad vihakõneseaduseid üliagaralt tavakodanike vastu ja vaigistamiseks

Euroopa riikide kohustus tegelda vihaseadustega tuleneb sellest, et Euroopa Liidu riigid leppisid 2008. aastal kokku, et võtavad vihakuritegude regulatsiooni üle ka oma maa õigusesse. Paljude riikide näiteid oleme Vabaduste portaalis ühtelugu käsitlema pidanud, sest kodanikke on karistatud postitaja arvates tavapäraste, isiklikku arvamust väljendavate postituste eest. Kuid keegi on leidnud, et postitus on teda solvanud või kritiseerinud, kirjeldatud on “vale” agendat või kasutatud keelatud sõnu. Sageli ei ole neis mingit nähtavat üleskutset vägivallale või säherdust, kuid kui lähtuda just loetud eelnõu seletuskirjast, ei pea otsest üleskutset ka Eestis edaspidi olema, vaid võib järelduda ka kontekstist. Teisisõnu ideaalne võimalus rakendada säte teisitimõtlejate ja poliitiliselt teisiti arvajate vaigistamise vankri ette.  

Euroopa riikidest sammub vihakõne agarate rakendajate esiridades Saksamaa. Seal võib kopsakas trahv tabada isegi postituse meeldivaks märkimise eest, rääkimata trahvidest ja isegi vanglakaristustest poliitiku solvamise või kritiseerimise pärast (vt nt siit, siit, siit, siit, siit), aga ka keelatud sõnade kasutamise eest (vt siit, siit ja siit).

Vihakõneseaduse rakendajate “viieliste” hulgas astub varmalt ka Suurbritannia koos Šotimaaga. Briti politsei arreteerib sotsiaalmeediapostituste eest iga päev kümneid inimesi, kelle postitust (ja viimasel ajal isegi mõtteid) peavad võimud mingil moel ründavaks või ebakohaseks (vt ka siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit ja siit).

Olgugi et tihtipeale võibki olla tegemist postitusega, mis on kellegi jaoks solvav, kuid selle ebaseaduslikkus on kindlalt küsitav. Kuid ähmaselt sõnastatud sätted annavad võimaluse neid rakendada ka siis. Kui aga hägusaid kommunikatsioonikuritegude sätteid kasutada niivõrd karmilt, seab see ohtu igaühe võimaluse end vabalt väljendada ja paratamatult viib lõpuks demokraatliku kultuuri allakäiguni. Teisisõnu peaks politsei sekkuma vaid siis, kui seda on tõesti hädasti vaja.