2024: Milliseid teemasid me tähelepanelikult jälgima peame?

Aasta sõlmküsimusteks saavad sõnavabadus, kliima-teemad ja võimuliialdused.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

2024. aastal tabavad meid võrreldes varasemaga veelgi intensiivsemad sõnumid sellest, kui suur on globaalne kliima-hädaolukord ja samavõrd muutub selles kahtlemine aina laiemas ulatuses “valeinfoks”. Võimulolijad suruvad peale omi narratiive, nii otseselt kui kaudselt. Ehk aasta peamised suured teemad saavad nii Eestis kui laiemalt olema seotud sõnavabaduse, inimeseks olemise kliimat hävitava patu ja kuulekusega võimudele.

Neid ridu kirjutades paugub meil õues käre pakane – Tallinnas näitab kraadiklaas -18. Külm tuul lõikab väljas käies valusalt näkku. Sellisel hetkel muretsevad ilmselt vähesed meist kliimasoojenemise pärast ja panevad villasokid jalga. Aga Austraalias on praegu suvi. Sel nädalal lubatakse sealses suurlinnas Sydneys temperatuuritippe, mis kõiguvad 20-25 kraadi vahel, kuid järgmiseks nädalaks lubatakse ühel päeval ka 29 kraadi. “Kuumus: vaikiv tapja, mis varitseb Austraalia suvesid,” kirjutas detsembri lõpus sealse olukorra kohta BBC.

Ehkki praegused temperatuurid seda ei näita, öeldakse artiklis, et iga kümne suvepäeva kohta ühel ületab temperatuur Sydney rannikust natuke sisemaale jäävas osas 35 kraadi ja inimestele on see raske. Viidatakse uuringule, mille kohaselt aastatel 2006-2017 ehk 12 aasta peale on kuumus Austraalias rolli mänginud 36 000 inimese surmas ehk keskmiselt 3000 inimese puhul aastas. Võrdlusena – Austraalias suri ühe aasta jooksul ehk 2022. aastal kokku 191 000 inimest, aasta varem ehk 2021 veidi üle 171 000. Surma põhjustest suurimana kerkivad praegu esile hoopis südamehaigused, dementsus ja vähk.

Nn kuumasurmad seotakse artiklis otseselt inimtekkelise kliimasoojenemisega ehk süüdistatakse fossiilkütuste kasutamist. Austraalia kliimanõukogu uurija Simon Bradshaw hoiatab, et kui riik ei loobu sel kümnendil söest, naftast ja gaasist, siis “palju rohkem inimesi puutub varsti kokku surmava kuumusega”. “Kogu aeg läheb aina kuumemaks, kuid iga tonn süsinikdioksiidi, mille me maa sisse jätame, vähendab tulevikus kuumalainete tõsidust,” ütleb ta.

Toeta

Teaduslik meetod kuuma ilma ja süsinikemissiooni vastu: kasta jalgu veeämbrisse

Artiklis öeldakse ka, et ekspertide sõnul peavad süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisel kaasa aitama kõik kodumajapidamised, mis tähendab, et kliimaseadmete sisselülitamise asemel tuleb inimestele õpetada erinevaid viise, kuidas palavatel päevadel toime tulla. “Me ei saa jääda sellesse nõiaringi, kus me reageerime kuumale ilmale massilise kliimaseadmete kasutamisega, mida toidab valdavalt fossiilkütuseid kasutavate elektrijaamade toodetud elekter,” selgitas professor Ollie Jay Sydney ülikoolist. Jay soovitab selle asemel kasutada kehale suunatud ventilaatoreid, niisutada nahka ja kasta jalgu veeämbrisse. Samuti töötab tema sõnul jää panemine rätikusse ja asetamine kaelale. Jay kinnitab, et tegemist on teaduslikult põhjendatud meetoditega, millel võib olla suur mõju süsinikemissioonile.

Teaduslikult tõestatud: ka Austraalias käivad inimesed palava ilmaga rannas suplemas. Foto: Pixabay.

Mida sellised artiklid meile näitavad? Esiteks näib, et need liiguvad koos aastaaegadega. Euroopa viimane ja kõigi eelduste kohaselt ka järgmine meediasuvi oli ning saab olema täis nn kuumusest tingitud probleeme. ÜRO kuulutas mulluse juulikuu läbi aegade kõige kuumemaks ja organisatsiooni peasekretär teatas “globaalse soojenemise ajastu” lõpust ning kinnitas meie jõudmist “globaalse keemise ajastusse”. Ta teatas, et tegemist on katastroofiga ja teadlaste jaoks on kõik ammu selge – süüdi on inimesed. Uudispealkirjades tõsteti esile teated metsa- ja maastikupõlengudest Lõuna-Euroopas, nt Kreekas, kuigi tihti jäeti märkimata, et see on piirkonnas kahjuks iga-aastane probleem ja 2007. aastal põles Kreekas enam kui 100 000 hetkarit rohkem metsa ja maastikku kui mullu. Probleemi annavad oma tugeva panuse ka hooletud inimesed, kuid eelkõige pahatahtlikud süütajad – Kreekas tabati mullu suvel 79 süütajat.

Teiseks ongi selliste sõnumite puhul oluline, et need esitlevad meile suurt ja ohtlikku, isegi tapvat probleemi, ehkki numbrid seda temperatuuride ega surmade mõttes näidata ei pruugi. Pigem näitavad need inimesele vajadust oludega kohaneda. Ent artiklites tsiteeritud teadlaste lahendused on ebamugavalt lihtsad ja suunatud inimeste elukorralduse vabaduse piiramisele – konditsioneer kinni keerata ja jääd krae vahele panna, fossiilkütustest kohe loobuda, põllumajandustootmist vähendada, inimeste liikumist ja reisimist piirata. Mida need sammud endaga laiemalt kaasa toovad või kas need esitletud probleemi kuidagi lahendada aitaks või hoopis süvendaks seda, arutelude alla enam väga ei kuulu. Seejuures tõsiasi on, et kui seda kõike päriselt tegema hakatakse, siis tuleb rakendamine vähema või rohkema sunniga mingi tegevuse maksustamise või keelamise kaudu.

Ka meile siin Eestis saavad need teemad sel aastal oluliseks eelkõige nn kliimaseaduse tegemise ehk täiendavate ettevõtlus- ja muude piirangute seadmise kontekstis. Lisaks sellele peame aru saama, et oma kohaliku CO2-pöörde tegemise maksame lõpuks vältimatult kinni meie ise ja see ei saa olema sugugi odav ega mugav – raha kulub meil energiale tulevikus palju rohkem, aga küsimus, kuskohast meie energiavarustus põlevkivist väljudes üldse lõpuks tuleb, häid vastuseid endiselt ei ole.

Need on probleemid, mida soovime ka sel aastal Vabaduste Portaalis esile tuua ja faktipõhiselt käsitleda. Alustame sellega juba järgmisel nädalal.

Süvenev mure mõtte- ja sõnavabaduse pärast

Ehkki vihakõneseaduse arutelu eelmise aasta lõpus meie riigikogus muude teemade kõrval veidike vaibus, ei ole see kahjuks sugugi laualt maas ning valitsuskoalitsioon plaanib sellega edasi liikuda.

Nagu lugejad teavad, seisame Vabaduste Portaali ja Isikuvabaduse Sihtasutusega kindlalt selle eest, et sellist vihakõne kriminaliseerimist Eestis ei tuleks. Meil ei ole vaja seadusesse võimalust, mida mõni üliagar prokurör oma äranägemisel kellegi totrate või naljakate väljaütlemiste, veel vähem mõne inimese usuliste või maailmavaateliste veendumuste peal katsetama võiks hakata – Vabaduste Portaali lugejad teavad, et oleme sellistest juhtumitest kirjutanud nii Norra, Soome, Saksamaa kui Prantsusmaa näitel. Hoiatavaid näiteid on loomulikult veel ja neist plaanime ka sel aastal kirjutada.

Eestis on seadusandlus avaliku korra tagamiseks juba praegu piisav ja sellise kriminaliseerimisega piirame ainult niigi juba hapraks muutunud sõna- ja mõttevabadust ning paneme inimesed veelgi enam, siis juba kriminaalkaristuse kartuses, end tsenseerima ehk vaikima. Ühiskond, kus inimesed kardavad oma arvamust väljendada, ei ole enam terve ja vaba ühiskond.

Sõnavabaduse olukord maailmas tekitab muret. Foto: Pixabay.

Sõnavabaduse piiramise pärast maailmas, eriti Euroopas, tasub muret tunda aga aina laiemalt. Euroopa Liidus mullu augustis kehtestatud digiteenuste akt (Digital Services Act – DSA) ning mujal riikides sarnase mehhanismi abil nn valeinfo ja vihakõnega võitlusse asuvad regulatsioonid, on tegelikult võimu jaoks moodused laiema kontrolli haaramiseks arvamusruumis, eriti sotsiaalmeedias. Seejuures tuleb taas tähele panna, et “valeinfo”, millega loosunglikult “võideldakse”, ei ole midagi, mis on tingimata vale, vaid selleks nimetatakse tihti hoopis sõnumeid, mis võimu vaatest mingil põhjusel ebasoovitavad või ebasobivad tunduvad. Koroonakriisis tühistati nõnda näiteks paljusid arste ja teadlasi, kes ei pooldanud valitsuse meetodeid viiruse leviku piiramisel – põhjalikult käsitletakse seda probleemi Ameerika Ühendriikides ühes käimasolevas kohtuasjas, mis ootab veel oma lahendust föderaaltasandi kõrgeimalt kohtult ehk Ülemkohtult.

Näiteid sellisest tsensuurist sotsiaalmeediast on loomulikult veel. Kogesime seda mullu ka ise, kui ühes meie loos rääkis Rootsi teadlane koroonavaktsiinidega seotud probleemidest ning Facebook selle video blokeeris ning meid hoiatas. Kogevad seda loomulikult ka teised väljaanded, mis probleemsetele teemadele julgelt tähelepanu juhivad.

Kusjuures minu hinnangul ongi siin oluline tähele panna ja silmas pidada, et soov inimeste sõnavabadust koomale tõmmata ei ela kuskil üksikutes diktatuuririikides või ka mõnedes “teelt eksinud” lääneriikides, vaid on tehnokraatlike võimuringkondade suundumus, ka rahvusvaheliselt. Näiteks ÜRO eriorganisatsioon UNESCO (The United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization), mille eesmärgiks on edendada rahvusvahelist koostööd hariduse, kultuuri, teaduse, infotehnoloogia ja meedia vallas, avaldas novembris tegevuskava sotsiaalmeediaplatvormide ülemaailmseks reguleerimiseks. Ka selles räägitakse, et hoogustada on vaja võitlust “valeinfo” ja “vihakõne” leviku vastu. Näiteks tuleks UNESCO hinnangul kõikjal maailmas luua asutused, mis sotsiaalmeediat reguleerivad. Need asutused peaks omavahel tihedat koostööd tegema, et platvormid ei saaks ära kasutada erinevate riikide regulatsioonide erinevusi. Tagatud peaks olema see, et nn sisu modereerimine platvormidel on teostatav ja tõhus kõikides piirkondades ja kõikides keeltes. Kusjuures sellel sõna piiramisel on selgelt seos ka kliima-teemadega – üks teine ÜRO raport muretses mullu, et laiaulatuslik kliima-hädaolukorras kahtlemine, mis nende hinnangul sotsiaalmeedias levib, “lükkab edasi hädavajalikke meetmeid, et tagada planeedile elamisväärne tulevik”. Eks me oleme ka märganud, et “valeinfoks” kuulutamine ähvardab juba praegu kõiki väiteid, mis inimtekkelist kliimasoojenemist ja kliima-hädaolukorda vähegi kahtluse alla seavad.

ÜRO raportis esitletud skeem ütleb, et “vihakõne” ja “valeinfo” reostavad informatsiooni ökosüsteemi ning on ohuks inim-progressile. Foto: kuvatõmmis.

See kõik näitab, et pingutusi sõnavabaduse piiramiseks tehakse rahvusvaheliselt mitmel tasandil ja samavõrd peame ise sellistele teemadele rohkem tähelepanu pöörama, et me ühel hetkel ei avastaks end raamidest, kust enam välja ei pääse.

Luubi all võimuliialdused

Lisaks sõnavabadusele ja kliimateemale käsitleme tähelepanelikult teemasid, mis ähvardavad meie isikuvabadustesse valusalt sisse lõigata või on seda teinud. Võimuliialdused toimuvad pea alati isikuvabaduste arvelt.

Meie harjumuspäraseid vabadusi ähvardab nii riiklik kui korporatiivne võim üha laiemates valdkondades. Olgu selleks siis näited sellest:

Kahjuks kehtib siin taas tõdemus, et need näited ei tule kuskilt punastest diktatuuririikidest, Hiinast või Venemaalt, kus need kedagi ei üllata, vaid Läänemaailmast, mis võtab järjest enam üle autoritaarsete režiimide malle.

Ka koroonakriisi teema saadab meid tulevikku, sest võimalike tulevaste pandeemiate “ennetamiseks” valmistatakse Maailma Terviseorganisatiooni (World Health Organisation – WHO) egiidi all ette rahvusvahelisi reegleid, mis suunavad rahvusriike ka tulevikus ühiskonna lukustamise ja sunnimeetmete teele. Kirjutasin eelmise aasta aprillis ühes koroonakriisi tagajärgi käsitlevas artiklis: “/…/ tuleb tõdeda, et need, kes lootsid sel aastal lõpuks näha terve mõistuse naasmist avalikku arutellu, peavad pettuma. Me oleme endiselt olukorras, kus nendesamade vaktsiinide kehvast efektiivsusest ja tõsistest kõrvalmõjudest, ajuvabadest sunnimeetmetest ja suure osa ühiskonnaliikmete tühistamisest, ei räägita.” See tõdemus kehtib ka praegu ning peidab endas vajadust jätkuvalt ratsionaaselt ja faktipõhiselt arutleda, millised olid isikuvabaduste piiramiste tagajärjed ja kui suured on kahjud, samuti juhtida tähelepanu aina kogunevale teaduslikule infole, mis puudutab koroonavaktsiinidega seotud tõsiseid terviseriske jne.

Oluline ongi kõike seda märgata ja tähelepanu all hoida, muidu libiseme ka ise kiirelt sinna teistsugusesse “mudelisse”. Sellisesse, kus kehtib orwellik topeltmõtlemine “vabadus on orjus ja teadmatus on jõud”.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Most Voted
Newest Oldest
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare

Kas sellest kõigest ei peaks hoopiski tähtsam olema eestlaste (ja/või teiste selle regiooni rahvaste) demograafiline suundumus?
Kui pole enam inimesi siis pole ju tähtsust enam rahandusel, majandusel ega lõpuks isegi mitte enam vabadustel!