Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja tehnoloogiavolinik Henna Virkkunen tutvustasid septembri keskpaigas EL lastemäärust (Kids Act), mille eesmärk on karmistada laste turvalisust veebis, et parandada noorte füüsilist ja vaimset heaolu. Määrusega kehtestatakse kogu EL-le ühtne vanuse alampiir, laste ja noorte uudisvoogu ei tohi anda profiilipõhised soovitusi ja keelatud on sõltuvust tekitavad funktsioonid. Teenusepakkujad peavad aga tõendama, et juba nende teenuste disain on turvaline, kirjutab Euronews. Määrus jõustub, kui Euroopa Parlament ja Nõukogu on selle heaks kiitnud.
Euroopa Komisjon tugines määrust koostades laste turvalisuse erikomisjoni aruandele, mis valmis juulis ning soovitas laste ja noorte juurdepääsu sotsiaalmeediale piirata etapiti. Samuti eurobaromeetri 2026. aasta uuringule, mis seostab sotsiaalmeedia varajase kasutamise pikema ekraaniajaga. Enne 10. eluaastat sotsiaalmeediat kasutama asunud lapsed veedavad nädalavahetuseti ekraani taga 7,5 tundi. Pärast 14. eluaastat alustanud aga 5,7 tundi. Tööpäeviti veedavad 13–18-aastased noored ekraani taga 4,5 tundi ja nädalavahetuseti 6,1 tundi. Kõike seda rõhutas Komisjoni president von der Leyen ka oma aastakõnes.
EL lastemäärus keelab veebiteenused alla 13-aastastele
Komisjoni sõnutsi just neid probleeme ongi EL lastemäärus (EU Kids Act) mõeldud lahendama, kehtestades kõigile liikmesriikidele ühtsed reeglid, et kaitsta alaealiseid veebiteenuste eest, sh sotsiaalmeedia, videojagamise platvormid, veebimängud, rakendusepoed ja tehisarud. Nende teenuste puhul määrab määrus vanuse alampiiri, mis sotsiaalmeedia puhul, nt Tiktoki, Instagrami ja Youtube’i puhul ei tohi alla 13-aastased enam isiklikku kontot luua. Noorele vanuses 13-15 saavad vanemad aga luua nn minikonto, millel sotsiaalsed kontaktid ja ekraaniaeg on piiratud kuni ühe tunniga päevas. Alates 15. eluaastast saaksid teismelised avada isikliku sotsiaalmeediakonto, kuid iga alla 18-aastastele kasutajatele pakutav teenus peab endiselt kohaldama ohutusnõudeid.
Komisjon on veendunud, et need reeglid võimaldavad vanematel lapsi alati jälgida. Platvormid on aga kohustatud pakkuma ekraaniaja haldustööriistu ja vahendeid, et jälgida lapse kontakte. Samuti selliseid tööriistu, et kontakte heaks kiita või keelata, hallata seadeid, teatada kahjulikust sisust ja kontrollida seadmele juurdepääsu.
Väidetavalt ei tohi platvormid säilitada isikuandmeid ega teha kindlaks alaealise asukohta. Juba kavandamisest peale peavad turvalised olema kõik määrusesse hõlmatud veebiteenused. Ükski sellise teenuse pakkuja ei tohi soodustada sunduslikku või liigkasutust lõputu taasesituse, piiramatu kerimise või postituste preemiate abil. Platvormidel lasub kohustus kehtestada ajapiirangud ja kasutuspausid ning alaealiste asukohta ei tohi jälgida ega jagada. Samuti peavad vaikimisi olema suletud mikrofoni ja kaamera ligipääs ning tehisarukad funktsioonid. Veebikäitumisest lähtuvad soovitused on keelatud ning rakendusepoed peavad hindama iga rakenduse sobilikkust lastele. Veebimängud ja rakendused peavad ohutuse alaealistele tagama, määrates vanusepiirangu ja takistades lastel osta/kasutada sobimatuid veebiesemeid.
Väga suured veebiplatvormid (VLOP) on kohustatud Euroopa Komisjonile ja sõltumatutele audiitoritele tõendama, et nende teenused on ohutud. Rikkumise korral ähvardavad trahvid võivad küündida kuni 6%-ni platvormi aastakäibest kogu maailmas.
Kuus kuud pärast määruse jõustumist peavad teenusepakkujad kontrollima olemasolevaid kontosid ja deaktiveerima need, mis kuuluvad noorematele kui 15-aastastele või mille kasutaja vanust pole võimalik määrata.
Määruse jõustudes peavad tõenäoliselt vanust tõendama kõik kasutajad
Määruse jõustumise järel ei kehti enam variant märkida portaali sünnikuupäeva lahtrisse ise oma vanust. Selle asemel peavad liikmesriigid pakkuma vähemalt üht meetodit, millega vanust tõendada, nt EL vanusekontrollirakendust, Euroopa digikukrut või kooskõlastatud kolmanda osapoole süsteemi. Määruse järgi peab vanusekontrolli vahend säilitama privaatsuse ja kasutama nn nullteadmise tõendit, kus teenus saab teada ainult seda, kas isik vastab vanusekriteeriumitele. Isikuandmeid ega biomeetrilisi andmeid teenus säilitada ei tohi.
Euroopa Parlament toetab, aga peab sotsmeediat vaid väikeseks osaks
Vahetult enne Euroopa Komisjoni määruse esitlust kiitis Euroopa Parlament heaks oma soovituste paketi. Nagu Komisjon nõuab ka parlament, et keelustataks sõltuvust tekitav disain ja isikustatud soovitussüsteemid, mis hoiavad kasutajaid kaasatuna, ning et loodaks nn noorterežiim, mis lülitaks välja alaealistele suunatud reklaami.
Kuid parlament läheb sellest veelgi kaugemale, nõudes mõjuisikute käitumisjuhendit ning mõjuturunduse ühist määratlust. Samuti tugevamaid kaitsemeetmeid kidfluencing’u (lapsed, kes loovad kommertssisu) ja sharenting’i (vanemad, kes dokumenteerivad laste elu veebis) vastu.
Sotsiaalmeediakeelu toetajate read paisuvad
Teatavasti on maailma sotsiaalmeediakeelu soosingut inspireerinud Austraalia, mis selle esimese riigina seadusega kehtestas. Sellest peale on iga päev lisandunud riike, kes sarnasteid plaane veeretavad ja Austraalia keeldu kiidavad. Euroopa Liidus moodustavad sotsiaalmeediakuule tuumikrühma Prantsusmaa, Kreeka, Hispaania ja Austria, kelle hinnangul pole riikide killustatud lähenemised piisavad, et võidelda niivõrd suurte platvormidega nagu Meta. Kuid plaane veeretavad 27 liikmesriigist lausa 23, sh Taani, Poola, Norra, Küpros, Itaalia, Iirimaa, Rootsi jt-d. Tähelepanu väärib aga tõsiasi, et üks keelu häälekamaid pooldajaid – Prantsusmaa – pidi aga alles hiljaaegu kava üle järele mõtlema, sest riigi põhiseadusnõukogu kuulutas selle sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse kaalutlustel põhiseadusega vastuolus olevaks. Tõsi, Prantsusmaa president Emmanuel Macroni see “pisiasi” ei vääranud, vaid pani sotsiaalmeediakeeldu Euroopa tasandil nõudma ja kohendama riigi reegleid selliselt, et täielik keeld on asendatud range funktsioonipiirangu ja vanemliku kontrolliga 13-15-aastaste puhul.
Ka ülejäänud maailmas pole tegemist kaugeltki mitte haruldase ideega, vaid saab nentida, et peaaegu kõigis riigides surutakse moel või teisel seesugust plaani peale, näiteks Uus-Meremaal, Suurbritannias, Kanadas, Brasiilias, Jaapanis, Türgis, Nepalis ja Araabia Ühendemiraatides, rääkimata Venemaast ja Hiinast.
Sotsiaalmeediakeelu vastaste leer jääb pooldajatele alla
Mõni Euroopa Liidu riik on seni siiski olnud vastu sellele, mida nimetavad ülemäärseks reguleerimiseks. Näiteks Tšehhi ja Eesti on tagasi lükanud sotsiaalmeedia üldised keelud, sest need piiravad digivabadust ja tekitavad privaatsusriski kohustusliku isikukontrolliga. Seejuures on Eesti koos Belgiaga keeldunud allkirjastamast Jüütimaa deklaratsiooni, mis on rahvusvaheline poliitiline kohustus, et võidelda sõltuvust tekitava disainiga, eelistades olemasolevaid andmekaitseseaduseid.
Sotsiaalmeediakeelu negatiivseid külgi on tunnistanud ka muud rahvusvahelised organisatsioonid ja spetsialistid. Lasteorganisatsiooni UNICEF hinnangul ei kaitse lapsi veebiriskide eest see, kui kehtestada veebis täisiga ning keelata laste ja noorte jaoks teatud saidid. Pealegi pole veebis osalemiseks võimalik määrata ühte ühtset “õiget vanust” ning vanusepiirangud võivad tekitada vale turvatunde. Sääraste rangete keeldude asemel on vaja hoopis turvalisemat digikeskkonda kõigile lastele, näiteks platvormide tugevamad kaitsemeetmed, digitaalse kirjaoskuse programmid ja tehnoloogiaettevõtete suurem vastutus.
ÜRO inimõiguste büroo ei kiitnud sotsiaalmeedia lauskeeldu noorte jaoks samuti täiesti heaks. Selle asemel tõdes ülemvolinik Volker Türk, et vanusekontrolliga kaasneb privaatsuse oht ja see võib sundida lapsi liikuma veebi tumedamatesse osadesse. Sotsiaalmeediakeelu ja vanusekontrolli korral võib platvormide disain ja algoritm ikkagi muutmata jääda, aga just need teevad platvormidest ohtliku. Seega selgitas ÜRO, et riigid ja tehnoloogiaettevõtted peaksid hoopis rakendama jõulisemaid meetmeid, et platvormid oleks laste jaoks turvalisemad, nt regulatsioone, järelevalvet ja selget vastutuse jaotust.
Ka paljud noorteorganisatsioonid mitmest Euroopa riigist leiavad, et seadusandjad ignoreerivad sotsiaalmeediat reguleerides neid, keda regulatsioonid puudutavad. Noorte hinnangul tuleks selle asemel, et sotsiaalmeedia noorte jaoks täiesti lukku panna, muuta platvormid turvalisemaks ja digikirjaoskust rohkem õpetada. Sarnast seisukohta väljendas ka Euroopa noortefoorum, mille president Rares Voicu kirjeldas, et lauskeeld on lihtsustatud ega arvesta sotsiaalmeedia kasutamise keerukusi. Tema sõnutsi on sotsiaalmeediast kujunenud noorte elu oluline osa ning enamjaolt on see nende jaoks koht, kust leida uudiseid ja suhelda sõpradega. Erikomisjoni värsket aruannet nimetas Euroopa noortekomisjon siiski tasakaalustatuks ja kiitis, et aruande järgi peaks veebikeskkond jääma noortele kättesaadavaks. Voicu rõhutas, et äärmiselt oluline on välja selgitada sotsiaalmeediakeelu tagajärjed ehk mida hakkavad noored tegema siis, kui sotsiaalmeedia on nende jaoks lukku pandud.
Tegelik tulemus: tsensuur ja anonüümsuse kadu
Samal ajal ilmub üha enam teavet keelu tegeliku toimivuse kohta, õieti selle toimimatuse kohta. Näiteks Austraalias noored lihtsalt eiravad keeldu ja peaaegu keegi seda ei järgi ega kavatsegi järgida ning kõigele lisaks tugineb Austraalia keeld vigasele analüüsile. Turvalisuse ja privaatsuse valdkonna teadlased aga hoiatavad, et vanusekontroll võib ühtegi probleemi lahendamata kaasa tuua hoopis tsensuuri ja “ebasobivate” inimeste vaigistamise. Teadlased rõhutasid, et pole teada, kuidas mõjutab ulatuslik vanusekontroll turvalisust, privaatsust, inimeste vabadust ja autonoomsust ehk teadlaste sõnad on täielikus vastuolus sotsiaalmeediakeelu ja vanusekontrolli pooldajate jutustustega.
Šveitsi VPN-ettevõtte Protoni tegevjuht Andy Yen tõdeb, et lastel võib veebis tõepoolest oht lasuda ning vanemate mured on põhjendatud ja siirad. Kuid praegu kõikjal sõgedalt kavandatavad vanusekontrollilahendused on vastuvõetamatud ja liiga laiaulatuslikud ning tähendavad internetis anonüümsuse surma. Ühtlasi võib olla täiesti kindel, et mida enam kogutakse andmeid, seda enam need ka lekivad ja seda magusamad palad on igasugused andmelaod kurjategijate jaoks.
Kriitikud on ideed selle sünnist peale laitnud ja sedastanud, et sotsiaalmeediakeeld on autoritaarse riigi tsensuuriakt ja unistus. Kuid see ei hoia noori sotsiaalmeediast eemal rohkem, kui dokumendikontroll eelmiseid põlvkondi alaealistena baaridest-klubidest, suitsetamisest ja alkoholist. Teismelistel oli varem ja on enamgi veel praegu kirju palett lahendusi, kuidas saada piirangute üle ja pääseda ikkagi soovitud veebilehtedele. Nii leiavad kriitikud, et tegemist on poliitikaga, mis laguneb, kui puutub kokku reaalsusega. Tegelikult ei ole olemas sotsiaalmeediakeeldu noortele, on vaid digitaalne identiteedikontroll kõigile ning võimude soov jõuda veebis suurema järelevalve ja tsensuurini. Igal juhul ei suuda sotsiaalmeediakeeld täita eesmärki pakkuda noortele turvalisust ega vähenda nende võrgus veedetud aega. Laias laastus on tegemist poliitikaga, mis nõuab, et suured tehnoloogiaettevõtted kontrolliks igaühe identiteeti. Sellega kaasneb arvestatav andmelekke oht ja kõige kindlamalt kaob anonüümsus, mis seni on võimaldanud paljudel vabalt rääkida keerukatest, vastuolulistest teemadest. Ilma et rääkija oleks pidanud riskima töökaotuse või muude suhete lõhkumisega.
Ehk teisisõnu tuleb jämedalt alla joonida tõsiasi, et tegelikult ei ole olemas sotsiaalmeediakeeldu noortele, vaid on digitaalne identiteedikontroll kõigile ning võimude soov jõuda veebis suurema järelevalve ja tsensuurini. Laias laastus on tegemist poliitikaga, mis nõuab, et suured tehnoloogiaettevõtted kontrolliks igaühe identiteeti. Sellega kaasneb arvestatav andmelekke oht ja kõige kindlamalt kaob anonüümsus, mis seni on võimaldanud paljudel vabalt rääkida keerukatest, vastuolulistest teemadest. Ilma et rääkija oleks pidanud riskima töökaotuse või muude suhete lõhkumisega.
Nüüd ongi Euroopas loodud kodanikualgatus „Stop Killing The Internet: No Digital ID & No Age Verification”, mis kogub allkirju kohustusliku isikutuvastuse ja vanusekontrolli vastu veebis. Algatuse korraldajate põhiargument on, et vajadusega kaitsta lapsi ei tohi kaasneda kõigi internetikasutajate isikutuvastus. Petitsioonil on aasta aega, et koguda EL-s vähemalt miljon allkirja, mida on vaja, et seda Euroopa Parlamenti ja Komisjoni esitada.
Lapsed on suurepärane põhjendus ja ettekääne sõnavabaduse kontrollimiseks ja mahasurumiseks veebis.