Internetivabadus jätkab kukkumist

Aruanne “Freedom on the Net 2025” käsitleb 72 riigi, kus elavad ca 90% internetikasutajatest, internetivabadust ajavahemikus 2024 juunist 2025 maini. Tingimused halvenesid 27 riigis ja vaid 17 riiki tegid edusamme. Üldine järeldus on, et internet on praegu palju rohkem manipuleeritud kui kunagi varem. Autoritaarsed võimud, kelle jaoks infokontroll on oluline vahend, et kindlustada režiimi, rakendasid tsensuuri ja repressioone, aga ka demokraatlikud riigid piirasid digivabadusi üha rohkem. 

Aruande järgi on enam kui 5,5 miljardil inimesel juurdepääs internetile. Neist 81% elab riikides, kus inimesi on arreteeritud või vangistatud poliitiliste, sotsiaalsete või religioossete teemade kohta postitamise eest. 70% elab riikides, kus inimesi on rünnatud või tapetud veebitegevuse tõttu, ja 70% elab riikides, kus ametivõimud on kasutanud valitsusmeelseid kommentaatoreid, et manipuleerida veebiarutelusid. 69% elab riikides, kus poliitilist, sotsiaalset või religioosset sisu on veebis blokeeritud, ning 61% riikides, kus juurdepääs sotsiaalmeediaplatvormidele on olnud ajutiselt või on alaliselt piiratud. 52% elab riikides, kus ametivõimud on tihti poliitilistel põhjustel katkestanud interneti- või mobiilsideühendusi.

Hiina ja Myanmar juhivad kõige piiratuma internetiga riikide edetabelit

Maailma kõige piiratuma veebikeskkonnaga riigid on jätkuvalt Hiina ja Myanmar, kus niigi piiratud võimalusi on veelgi kärbitud. Hiina jätkas riikliku tsensuuritaristu arendamist, kusjuures võimud blokeerisid veebisisu vahel isegi kümme korda suuremas mahus kui suure tulemüürina tuntud süsteem (vt ka siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit). Peale selle on Freedom House’i andmetel Hiina ettevõte eksportinud nn suure tulemüüri tehnoloogiat muudessegi riikidesse, nt Myanmari, kus sõjaväeline režiim on 2021. aasta riigipöördest peale püüdnud maha suruda dissidente. Myanmari ametivõimud võtsid 2025. aasta jaanuaris vastu ka küberjulgeoleku seaduse, mis piiras tsensuurivastaste vahendite kasutamist riigis ja kinnitas režiimi de facto tsensuuritavad.

Aga viimase 15 aastaga on internetivabadus veelgi kahanenud ka mujal, nt Egiptuses, Pakistanis, Venemaal, Türgis, Nicaraguas ja Venezuelas. Nende riikide võimud on tugevdanud tsensuuri ja veebikeskkonna kontrolli, laiendanud sisupiiranguid, lisanud elektroonilise side järelevalvet ja kehtestanud karme karistusi neile, kes väljendavad veebis eriarvamusi, eriti protestide ja valimiste ajal. Aktiviste ja teisitimõtlejaid on arreteeritud, neid “kaduma” pandud, karistatud vanglakaristusega või muul moel represseeritud. 

Venemaa panustas veelgi enam sellesse, et isoleerida venelasi globaalsest internetist. Mullu suvel blokeeris valitsus sõnumirakenduse Signal ja asus piirama YouTube’i ja Cloudflare’i teenuseid kasutavaid veebilehti. Tänavu maist on võimud aeg-ajalt sulgenud ka juurdepääsu mobiilsele internetile, viidates murele Ukraina rünnakute pärast. (Vt ka siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit.)

Samuti oli üks tõsisemaid veebivabaduste kahanemisi Kenyas pärast seda, kui võimud surusid juunis 2024 vägivaldselt maha maksupoliitika vastased protestid, sulgesid selle ajal internetiühenduse ja arreteerisid sadu protesteerijaid. Teise suurima languse internetivabadustes tegi Venezuela, kus valitsus rakendas 2024. aasta juuli presidendivalimistel ulatuslikku internetikontrolli, et maha suruda proteste, mis järgnesid riikliku valimiskomisjoni teadaandele, et autoritaarne ametisolev president Nicolás Maduro võitis valimised. Valitsus blokeeris suurt osa internetist, sh sotsiaalmeediat ja suhtlusplatvorme, uudisteagentuuride ja kodanikuühiskonna rühmade veebisaite, püüdes piirata arutelu veebis ja rahva mobiliseerumist. Ametivõimud püüdsid ka vangistada neid, kes vaidlustasid ametliku versiooni, vahistati alajakirjanikke ja valitsust kritiseerinud inimesed “kadusid”. 

Internetivabadused kahanesid veel Serbias, mille staatus on nüüd osalise internetivabadusega riik. Põhjuseks valitsuse reaktsioon üliõpilaste juhitud protestidele, kus nõudsid õiglust ja läbipaistvust pärast Novi Sadi rongijaama varikatuse kokkuvarisemist 2024. aasta novembris. Ametivõimud vahistasid internetis proteste toetanuid ning otsisid ajakirjanike ja aktivistide telefone läbi Cellebrite nuhvara tehnoloogia abil.

Vaadeldud ajavahemikus arreteeriti või vangistati sotsiaalsetel, poliitilistel või usulistel teemadel veebis sõna võtmise eest inimesi vähemalt 57 riigis 72-st, mis on 15 aasta kõige halvem registreeritud tulemus. Näiteks mõistis 2025. aasta Saudi Araabia 10 aastaks trellide taha Briti kodaniku Ahmad al-Doushi 2018. aastal kustutatud postituse eest, milles oli käsitlenud Sudaani sõda, ning väidetavate sidemete pärast paguluses viibiva Saudi kriitikuga. Juunis kärpis kohus vanglakaristust 8 aastale. Valgevene kohus mõistis aga 2024. oktoobris 10 aastaks vangi poliitikaanalüütiku ja blogija Andrei Parotnikau väljamõeldud süüdistuste alusel, sealhulgas riigireetmise ja äärmusliku tegevuse propageerimise eest. 

Demokraatlikud riigid paistavad autoritaarsetest eeskuju võtvat

Aruandest ilmneb aga kurb tõsiasi – isegi seni vaba internetiga riikides on olukord halvenenud ja sellisest 18 riigist on pooltes veebivabadused kahanenud (vt ka siit, siit, siit, siit, siit, siit). Kõige suurem muutus halvemuse poole tabas aruande järgi Gruusiat, kus 2024. aasta augustis jõustus uus seadus „välisriikide mõju läbipaistvuse” kohta, mis kohustas välisrahastust saavaid kodanikuühiskonna organisatsioone ja veebimeediaid registreerima end valitsuse juures. Peale selle muutis Gruusia parlament 2025. aasta veebruaris kogunemiste ja meeleavalduste seadust, kehtestades ametnike solvamise eest kuni 45-päevase vanglakaristuse ning kasutas seadust, süüdistamaks valitsust kritiseerinud inimesi. 

Tihedalt Gruusia kannul sammub aga Saksamaa, kus on solvangute ja vihakõne vastaste seaduste alusel algatatud kriminaalmenetlused inimeste vastu, kes on veebis näiteks poliitikuid kritiseerinud või nende üle nalja teinud, immigratsioonipoliitikat kritiseerinud vms (vt näiteid ka siit, siit, siit ja siit).

Aruanne kritiseerib ka Ameerika Ühendriike, kuigi üldise vabaduse staatuse suutis riik aruande kohaselt säilitada. Seal kahanes skoor, sest internetis avaldatud arvamuste eest peeti kinni välisriikide kodanikke, kelle viisad sageli tühistati ja kes olid sattunud mittekodanike deporteerimise programmi hulka. Samas on selge, et sõnavabadus veebis oli seal märksa piiratum mõned aastad varem Bideni administratsiooni ajal, mil valitsuse otsesel nõudmisel faktiliselt täpset, ent võimude eesmärkidega vatuolus olevat infot nt koroonakriisi kontekstis võimude suva järgi valeinfoks sildistati ja sotsiaalmeediaplatvormidelt eemaldada kästi. (Vt ka siit, siit, siit.)

Hea uudisena leidub ka riike, kes tunamullusega võrreldes kehtestasid leebemaid piiranguid, näiteks Etioopia ja Kasahstan said paremaid tulemusi, kuna ametivõimud sulgesid internetti vähem ja mitmekesistasid pisut telekommunikatsioonisektorit. Angola ja Zimbabwe saavutasid marginaalseid edusamme, kuna valitsuste püüded manipuleerida veebiteavet olid harvemad. Internetiteenuste levik ja nende kättesaadavuse paranemine tõi kaasa edusamme Marokos, Filipiinidel ja Usbekistanis. Kuigi sellised järkjärgulised muutused on tervitatavad, on asjaomastel valitsustel varasemast “hea” kogemus digitaalse repressioniga. Ühtlasi puuduvad neis endiselt õiguslikud ja institutsionaalsed tagatised, mis kaitseksid vaba sõnavõttu ja privaatsust pikemas perspektiivis.

Eesti on internetivabadusega teisel kohal Islandi järel

Maailma kõige vabama internetiga riikide esikoha säilitas aruande kohaselt Island (vrdl vt siit), Eesti platseerus teisele kohale (vrdl vt siit).

Maailma riikidest parandas olukorda kõige enam aga Bangladesh. Peamiselt tänu üliõpilaste juhitud ülestõusule, mis augustis 2024 kukutas repressiivse Awami Liiga valitsuse ja pikaajalise peaministri Sheikh Hasina. Kuid enne jõudis valitsus juulis piirata ligipääsu internetile, blokeerida mitmed sotsiaalmeediaplatvormid ja vägivallatseda protestijate kallal. Olukord paranes mõnevõrra, kui Hasina riigist põgenes. Seejärel tegi ajutine valitsus mõne reformi, sh tühistas küberturvalisuse seaduse, ja lähenes üldiselt demokraatlikumale ruumile, mis pakkusid haruldase võimaluse edendada internetivabadust.

Võimud manipuleerivad veebikeskkonda üha rohkem

Veel leidis aruanne, et veebikeskkond on rohkem manipuleeritud kui kunagi varem. Seda olenemata riigis valitsevast poliitilisest korrast, alates maailma repressiivsematest autokraatiatest ja lõpetades tugevate valimisdemokraatiatega. Võimud püüavad edendada neile sobivaid jutustusi ja moonutada avalikku diskursust (loe ka siit). Freedom House’i andmetel on kogu maailmas kõige järjekindlamalt langenud näitaja, mis hindab, kas valitsus ja muud mõjukad osapooled manipuleerivad veebiteavet. Võimud kasutavad teabe manipuleerimise kampaaniaid, kasutades tasulisi, palgatud kommentaatoreid, kes esinevad tavakasutajana; automaatsete kontode võrgustikke ja usaldusväärseid meediakanaleid jäljendavaid uudisteportaale. Nüüd ka tehisaru loodud eksitavat sisu ja sotsiaalmeedia mõjutajad, kes postitavad valitsusmeelset sisu ilma selge või ametliku seoseta. Aruande järgi on kõik need meetodid kumulatiivselt põhjustanud selle, et avalikkus ei pääse ligi usaldusväärsele teabele ja riigid on vastu võtnud valeteabe vastaseid seaduseid, mis on äärmiselt halvasti koostatud ja sõnastatud ning hoopis kahjustavad sõnavabadust. Autokraatlikud riigid kasutavad samuti juba mainitud meetodeid, aga ka peadpööritavat hulka üha keerukamaid õiguslikke ja tehnilisi meetmeid. 

Lõpuks sõltub internetivabaduse lähitulevik sellest, kuidas valitsused rakendavad ja reguleerivad uusi tehnoloogiaid, nt tehisarusid ja tehisaruga tooteid. Veel tõdeb Freedom House, et väljendusvabaduse oluline eeldus on anonüümsus internetis, kuid ka see on viimase aastaga kriisi sõudnud, sest nii vabade kui ka autokraatlike riikide poliitikud nõuavad teatud veebisaitide või platvormide puhul identiteedikontrolli.