Nepali ametnikud pooldavad seaduseid, mis aitaks sotsiaalmeediat jälgida ja tagada, et nii kasutajad kui ka operaatorid vastutavad ja annavad jagatud sisu kohta aru, kirjutab Euronews.
Kriitikud ütlevad, et tegemist on tsensuuriga, mille eesmärk on maha suruda eriarvamusi. Freedom House’i tehnoloogia ja demokraatia vanemprogrammijuht Kian Vesteinsson tunnistas küll valitsuste õigust reguleerida sotsiaalmeediat, kuid Nepali ulatuslik ja üldine sotsiaalmeediakeeld reeglite jõustamise vahendina tekitas märkimisväärset ja ebaproportsionaalset kahju. Miljonid inimesed lõigati ära platvormidest, mida kasutavad igapäevaste asjade ajamiseks. Nad ei saanud omavahel suhteda, end väljendada ning äritegevus oli piiratud.
Freedom House’i andmetel ei ole Nepal siiski ainus riik, kus internetivabadust koomale tõmmatakse. Internetivabadus on kogu maailmas vähenenud juba 14 aastat järjepanu. Kuigi internetivabadust peetakse nüüdisaja demokraatia nurgakiviks, kehtestavad valitsused igal pool üha enam piiranguid. Valitsused karistavad inimesi eriarvamuste eest, nad võivad sattuda vahi alla poliitiliste, sotsiaalsete või religioossete vaadete väljendamise eest internetis. Võimud põhjendavad piiranguid vajadusega kodanike elu lihtsustada ja turvalisemaks muuta, eriti aga vajadusega tagada laste ohutust, võidelda küberkuritegevuse ja pettustega. Aga liiga sageli on nende eesmärkide nimel kehtestatud keeldude juures muidki piiranguid. Näiteks Nepalis peavad platvormid piirama laste- ja inimkaubanduse teemasid, mis on vaieldamatult olulised küsimused, kuid sama seadus kehtestab ka anonüümse postitamise piirangud.
Cornelli ülikooli infoteaduste dotsent Aditya Vashistha märgib, et Nepali keeld peegeldab laiemat suundumust kontrollida veebis toimuvat, mida on näha ka Indias, Pakistanis ja Bangladeshis. „See pole midagi uut – tegelikult ütleksin, et see on võetud nüüdseks väga kindlaks kujunenud mänguraamatust, mille eesmärk on kontrollida sotsiaalmeedias levivaid narratiive,” ütles Vashistha.
Olematus internetivabaduses on esikohal Hiina kui „maailma halvim keskkond”, kuid mullu tõusis HIina kõrvale Myanmariga. Aga ka India 2023. aasta telekommunikatsiooniseadus ja Pakistani hiljutine seadus piiravad internetivabadust nendes riikides veelgi, kusjuures võimud õigustavad keelde vajadusega võidelda valeinfo ja vihakõnedega. Kriitikute hinnangul viivad need seadused tsensuurini riikides, mis juba niigi kannatavad digitaalse vabaduse probleemide käes.
Kahanevatest sõna-, ajakirjandus- ja internetivabadustest oleme Vabaduste portaalis pidanud kahjuks sageli kirjutama (vt siit, siit, siit, siit). Ammu enam ei piirdu need suundumused üksnes kommunistlike ja totalitaarsete režiimidega, aga muster on kõigis maailmanurkades sarnane. Esmalt võetakse vastu seadused, mis ähvardavad internetiettevõtteid ebaseaduslikuks kuulutatud sisu eemaldamata jätmise korral hiiglaslike trahvidega ning seejärel ohustavad karistused juba kodanikke iga kirja pandud sõna eest. Võib öelda, et riikides, kus sõnavabaduse kaitse ei ole põhiseaduse kohaselt kõige tugevam, on võimud asunud tsensuuri legaliseerimise teele. Kusjuures seda tehakse teiste kätega, ähvardades eraettevõtteid sanktsioonidega, kui need ei piira piisava agarusega nn väärinfoks sildistatud arvamusi või kõnet.
Sõnavabaduse piiramine viib aga ainult ühes suunas – vabast ühiskonnast ja õigusriigist kaugemale ning lähemale sellele, mida näeme täna autoritaarsetes riikides nagu Venemaa ja Hiina.
