AASTA KOKKUVÕTE: Miks me kirjutame vabadustest?

Ja millest me sel aastal kirjutasime.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Meie esimesed üheksa tegevuskuud on sujunud märksa edukamalt, kui ma alguses loota julgesin. Oleme leidnud endale tuhandeid püsilugejaid ja kohati on meie toodetud sisu jõudnud ka kümnete tuhandete inimesteni. See näitab, et võimu kuritarvitused ja isikuvabaduste piiramine ei tee muret ühele kitsale kildkonnale, vaid probleeme nähakse ühiskonnas laiemalt.

Kui ma mõtlen isikuvabadustele, siis silme ette kerkivad mõned viimaste aatate pildid elust enesest, mis nende vabaduste olukorrast ehedalt kõnelevad. Kahjuks ei ole need pildid pärit ainult Venemaalt, Hiinast või mõnest muust diktatuursest või autoritaarsest riigist, kus isikuvabaduste ning inimeste endi peal trampimist on aastakümnete jooksul hoogsalt harjutatud.

Need pildid on pärit näiteks Austraaliast, kus politseinikud kambakesi koroonareeglite vastu vabas õhus protestivat meest kinni hoiavad ja talle maski ette suruvad. Samuti Kanadast, kus ratsa- ja märulipolitseinikud riigi pealinnas koroonaprotesti pidavaid inimesi hobuste kapjade ja püssipärade abil laiali peksavad. Need pildid on pärit erinevatest Lääne-Euroopa riikidest, kus asjad käisid sama rada – politsei jooksab protestijaid pikali, suunab nende peale veekahuri joa ja ajab nuiadega taga.

X-i kasutaja toob esile foto, mis talle võimu kohati täielikult hullumeelset käitumist Covid-kriisis kõige paremini sümboliseerib.

Meenutagem seejuures, et need protestid ei toimunud seetõttu, et mõned inimesed kohvikusse ei saanud. Need toimusid, kuna võimud võtsid paljudelt inimestelt sõna otseses mõttes leiva laualt – nende ärid suleti sunniviisiliselt ja arste, päästjaid, politseinikke, kiirabitöötajaid, kaitseväelasi ning teiste elualade esindajaid, kes ei soovinud end kiirkorras turule toodud vaktsiinidega süstida, lasti töölt lahti.

Liiga paljud neist piltidest on pärit ka siitsamast, Eestist. Maskidega nägu varjavad politseinikud valvamas käputäit protestijaid Tallinnas Vabaduse väljakul, koerad kaasas. Mitu bussitäit politseinikke valvamas, et mitte keegi ei läheks kohvikusse saia ostma. Meenub ka laste käest nn Covid-passide küsimine vabas õhus asuval uisuväljakul – Terviseamet põhjendas seda sellega, et viirus levib ka uiske jalga pannes. Meilgi lasti vaktsineerimisest keeldunud tublisid inimesi töölt lahti.

Seda kõike tehti viirushaiguse tõttu, mida kujutati küll suure ohuna, kuid mille suremus riskirühma väliselt ei ole ega ole kunagi olnud sugugi kõrge. Vaktsineerimise eelselt oli see vanuserühmas 0-19 0.0003% nakatunutest, vanuserühmas 20-29 0.003%, vanuserühmas 30-39 0.011%, vanuserühmas 40-49 0.035%, vanuserühmas 50-59 0.129% ja vanuserühmas 60-69 0.501%.

Üks meie selle aasta eesmärke on olnud Covid-teemadel avaldada faktitäpseid analüüse ja teha sellest kriisist ning võimu käitumisest kriisi ajal tarvilikke kokkuvõtteid ning järeldusi. Siin valik meie selleteemalisi artikleid:

Sõnavabadus rünnaku all

Laias laastus oleme ühiskonnas sellistest füüsilist laadi “viiruse tõrjumisega” seotud teemadest edasi liikunud. Ent osaliselt haakub nii koroonaviiruse kui teiste “ühe ja ainsa tõe” teemadega ka sõnavabadus, mille olukord on nukker ja süvenevalt halvenev. Covid-kriis tõi ehedalt esile, kuivõrd palju võimu omavad meie avalike arutelude üle suured sotsiaalmeediafirmad ja tegelikult läbi nende riigi- või nn tervisevõimu, nt Maailma Terviseorganisatsiooni, esindajad, kelle suunistel rakendati otsest tsensuuri. Ehk kõik see, mida ametiasutused ütlevad, on sotsiaalmeedias tõene ka siis, kui nad ise mõni aeg hiljem tunnistavad, et see oli vale.

Selline tsensuur on paljude tunnustatud arstide ja teadlaste jaoks tähendanud nende tühistamist ja nende sotsiaalmeedia-postituste valeks või eksitavaks infoks tembeldamist, ehkki need seda ei olnud. Lihtsalt võim kuulutas need ebasobivaks, sest esitatud vaated või faktid ei toetanud võimu poolt tehtud otsuseid ning olid nende suhtes kriitilised. Sotsiaalmeediaplatvormid piirasid selliste sõnumite levikut või panid nende esitajate kontod sootuks kinni.

Tunnustatud teadlased, Covid-lukustamisi kritiseerinud Great Barringtoni deklaratsiooni autoritest maailma tippülikoolide professorid Martin Kulldorff, Sunetra Gupta ja Jay Bhattacharya, on teaduspõhiselt kriitilise suhtumise tõttu kogenud nii tühistamist kui otsest tsensuuri. Foto: Wikimedia Commons.

Terviseteemade kõrval valitseb meid tsensuurioht sotsiaalmeedias veel paljudes valdkondades. Nii takistati näiteks enne 2020. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi Bidenite perega seotud mõjuvõimuga kauplemise ja korruptiivsete tehingute kohta ilmunud artiklite jagamist, konto sulgemisega on karistatud neid, kes on Ühendriikides rääkinud midagi valimiste võimaliku võltsimise teemal, mälestusväärselt suleti 2021. aasta alguses ka viimaseid päevi presidendiametis olnud Donald Trumpi konto Twitteris jne.

Samasugusel miiniväljal käivad inimesed, kes käsitlevad kriitiliselt kliimateemasid ja toovad välja infot, mis peavoolus valitseva arusaamaga, et inimtekkeline CO2 hävitab kliimat, kokku ei sobi. Näiteks ÜRO on südameasjaks võtnud sellise “valeinfoga” võitlemise, ehkki selline kahtlemine ei pruugi olla ja üldiselt ei olegi kuidagi vale. Euroopa Liidus hakkas aga augustis kehtima digiteenuste akt (Digital Services Act – DSA), mille alusel saab sotsiaalmeediat hakata valusalt pitsitama, kui nad võimu survel “ebaseadusliku sisu” levikut ei piira. Selle “ebaseadusliku sisu” alla käib võimude poolt valeinfona käsitletav teave. Allumatuid platvorme võivad ees oodata hiigeltrahvid või isegi kinnipanek.

Et lood sõnavabadusega on kehvad, ei märka siin loomulikult ainult meie – oktoobris allkirjastasid paljud maailmas tuntud ühiskonnategelased Westminsteri deklaratsiooni, mis sellisele laiaulatuslikule tsensuuri-probleemile tähelepanu juhtis.

Tsensuuri ulatust käsitlesime sel aatal mitmes pikemas analüüsis ja artiklis:

Sõnavabaduse kui alusväärtuse kaitse

Tsensuur ei ole aga ammu enam mingi hiiliv nähtus kuskil sotsiaalmeedias, kus pead oma sõnakasutust kustutamise hirmus jälgima. Lääneriikide reaalsuseks on saanud see, et pead seda, mida ütled, jälgima ka vanglakaristuse kartuses. Näiteks Norras ei tohi end naiseks pidavale mehele avalikult öelda, et ta on tegelikult mees. Selliseid väljaütlemisi menetleb politsei vihakõne-paragrahvi abil ning inimestele mõistetakse selle eest ka vanglakaristusi. See ei ole ainuke jabur näide, sest igal pool, kus nn vihakõneseadused kehtivad, on politsei asunud “sõnakuritegusid” menetlema. Hästi on meile tuntud Soome parlamendisaadiku ja endise siseministri Päivi Räsäneni juhtum, kelle vihakõne-menetlus algas 2019. aastal selle tõttu, et ta uskliku inimesena kritiseeris sotsiaalmeedias luteri kiriku osalemist LGBT-paraadil. Samas näiteks Saksamaa olukord on selles vallas veelgi traagilisem, sest vihakõnena käsitletud postituste peale korraldatakse seal inimeste kodudesse politseireide. Üks kummastavamaid juhtumeid on nn peenise-afäär, kus inimene võrdles sotsiaalmeedias Hamburgi liidumaa siseministrit tema silmakirjaliku käitumise tõttu peenisega ning mõni aeg hiljem ühel varahommikul saabusid politseinikud tema koju “kuritegu” menetlema ja korraldasid läbiotsimise.

See kõik ei ole inimesi mõjutamata jätnud. Inimesed tunnevad, et nad ei julge enam teatud teemadel oma arvamust avaldada. Kardetakse tühitamist ja sellega kaasnevaid muid probleeme, kuni töö kaotuseni välja. Kui lisada veel hirm, et mingi väljaütlemine võib tuua kutse ilmuda politseisse või tulevad politseinikud kambakesi ukse taha, siis ongi tulemuseks – nagu muusik ja helilooja Tõnis Mägi meile sõnavabaduse teemal antud intevjuus ütles – täielik vaikus, vaikiv ajastu. Saksamaal tunnistab juba 44% inimestest, et ei julge end vabalt väljendada ning meilgi tunnistavad inimesed, et rakendavad enesetsensuuri. Kui aga inimestel puudub julgus või võimalus end vabalt väljendada ja nad on hakanud tundma hirmu, siis õige pea ei ole põhjust rääkida ka ühestki teisest vabadusest. Sest sõnavabadus on muude kodanikuvabaduste alus. Ilma selleta on indiviidi tasandil eneseteostus ning ühiskondlikul tasandil alternatiivse tee või poliitika pakkumine võimatu. Vaba ühiskond on sõnavabaduseta olematu. Seda teame ka paljudest näidetest ajaloos, millest intelligentne ühiskond peaks tegema järeldused.

Muusik Tõnis Mägi oli üks neist, kes meie portaalis vihakõneseaduse suhtes kriitiliselt sõna võttis.

Seetõttu oleme Vabaduste Portaalis sõnavabaduse teema eriti teravalt fookusesse võtnud ja astunud tugevalt vastu ka Eestis plaanitavale vihakõneseadusele. Saatsime riigikogu liikmetele pöördumise, kus põhjendasime argumenteeritult teiste riikide näidetele tuginedes, miks sellist seadust ei tohi vastu võtta. Algatasime selle vihakõneseaduse vastu üleskutse, mille käigus palusime mitmel tuntud ühiskonnategelasel öelda, miks nemad nn vihakõneseadust ei poolda. On rõõm, et need sisukad sõnumid on levima läinud ja pannud paljud inimesed sel teemal kaasa mõtlema. Kaheksa ühiskonnategelase vihakõneseaduse vastast pöördumist on vaadatud üle 30 000 korra. Oleme vihakõneseadusega seotud sõnavõtud koondanud eraldi alalehele ja jätkame jõuliselt sõnavabaduse kaitsmist.

Vihakõneseaduse probleemide kohta teistes riikides oleme kirjutanud mitu lugu:

Hirm kliima ees

Isikuvabaduste piiramisega seotud teemade alla kuulub ka kõik kliimamuutusega seonduv. Nagu juba märkisime – kui soovida küsida selle kohta, kas kogu sellel CO2-hirmul on üldse mingi faktiline alus, võib ees oodata tühistamine ja tsensuur. Kuid loomulikult on kogu kliima-hirmul veel terve rida tagajärgi meie elukorralduse vabadusele ehk juba kehtestatud või plaanitavaid reegleid, mis inimese elu piiravad või hakkavad piirama.

Kui automaks ja kõrgemad energiahinnad on CO2-liikumisega otseselt seotud läbi rahakoti, siis nn progressiivsemad ideed käsitlevad kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise nimel ka näiteks rangeid piiranguid liikumisele, hügieenile, toitumisele, lehmakarjade tapmist ja muu põllumajanduse tuntavat vähendamist. Häid toimivaid lahendusi keegi meie energiaprobleemidele ega toidulauale ei paku, aga see-eest kiirgab nii mõnegi kliimajuttu ajava suurkuju isiklik eralennuk või kütust neelav luksuskaater söövitavas koguses silmakirjalikkust.

Kliima ja selle muutumise, aga ka üldisemalt keskkonakaitse teemadel on meil sel aastal ilmunud mitu tugevat artiklit ja intervjuud:

Meie esimesed üheksa kuud

Tunnistan ausalt. Aprillis Vabaduste Portaaliga alustades olin ma ebakindel. Ma ei kartnud nii väga isiklikku ebaõnnestumist või läbikukkumist kui seda, et tegelikult need teemad ühiskonnas niivõrd hästi vastu ei kaja. Meil on mitmeid probleeme alates sõjast ja lõpetades majandusliku kitsikusega. Seda enam on rõõm, et meie toodetud sisu jõuab iga päev tuhandete, paljudel juhtudel ka kümnete tuhandete inimesteni, kes neid sõnumeid loevad, kuulavad, vaatavad ja edasi jagavad. Lisaks eelnevalt mainitud vihakõnesõnumitele on väga hästi levinud näiteks Indrek Neiveltiga tehtud intervjuu, kus ta kritiseeris nn rohepöörde-tegevusi ja sellega seotud silmakirjalikkust. Seda on tänaseks vaadatud üle 70 000 korra.

Levik näitab, et põhiväärtused – isikuvabadused – on meile ühiskonnana olulised ja me tunnetame nendega seotud tõsiseid probleeme päris hästi. See annab lootust, et koos saame asjad tagasi õigele rajale suunata. Sest nagu sinoloog ja õppejõud Märt Läänemets mulle Hiinast kui hoiatavast eeskujust rääkides ütles – me peame olema tähelepanelikud igasuguste autoritaarsuse poole kaldumiste suhtes, et me ühel hetkel siin ennast ise Hiina-sarnasest riigist ei avastaks.

Meie soov Vabaduste Portaalis ongi faktipõhiselt ja argumenteeritult juhtida tähelepanu riigi- ja korporatiivvõimude kuritarvitustele ning vabaduste piiramisega seotud probleemidele. Me tugineme faktidele ja näitame, et nii mõnegi teema puhul ei pea nn üldtunnustatud postulaadid, millele toetudes meie isikuvabadusi aina kitsamasse raami surutakse, sugugi paika. Seda tehes anname me hääle tagasi neile inimestele, keda on nende peavoolu-vaadetele vastupidiste arvamuste tõttu mingis massi-hüsteerilisuse hoos tühistama hakatud ja seejärel nn suures ajakirjanduses paariaks kuulutatud. Me räägime teemadest, mille käsitlemine nõuab ajakirjanikelt tavapäraselt suurt eneseületust, sest mingi sisemine sund ja sellest tulenev enesetsensuur teatavad neile, et “heasse seltskonda” kuulumise nimel tuleb teatud teemasid naeruvääristada või vähemalt eirata. Lihtne näide: tegin intervjuud Eestit külastanud Šveitsi advokaadi ja kogenud Ühendriikide arstiga, kes rääkisid, milliseid ohte nad näevad Maailma Terviseorganisatsiooni võimupiiride laiendamisel, mida taotlevad seal arutluse all olevad uued lepped. Need on küsimused, mis peaksid ühiskonnas olema laiema arutelu objektiks, kuid ei ole seda.

Et positsioonid, millest lähtume, oleks võimalikult selged, oleme oma lehel avaldanud ka nn vabaduste alustekstid – sissejuhatav tekst ja kuue isikuvabaduse lahtikirjutused. Neid saate lugeda siit.

Ja lõpetuseks üks asi veel, mis mu südame eriliselt soojaks teeb. Me ei ole teinud veel ühtegi toetuste kogumise kampaaniat, kuid hulk lugejaid on siia lehele tulles märganud väikest silti “toeta” ja andnud selle portaali ilmumisse oma rahalise panuse. On märgiline, et olete meie tegevust pidanud sedavõrd oluliseks, et seda teha. Jah, toetus on meile oluline – nii moraalne kui paratamatult ka materiaalne. Selle abil ja toel me seda portaali teemegi. Erakordselt suur tänu teile!

Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
4 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Aprillis Vabaduste Portaaliga alustades olin ma ebakindel. Ma ei kartnud nii väga isiklikku ebaõnnestumist või läbikukkumist kui seda, et tegelikult need teemad ühiskonnas niivõrd hästi vastu ei kaja.”

Lugupeetud Hannes Sarv, Teie töö ja selle portaali olemasolu on ülimalt olulised, vaatamata sellele, kui palju on esimese 9 kuuga püsilugejaid tekkinud (kuigi rõõm on lugeda, et neid on juba parajalt).

Rahvuse ja riigi püsimajäämine ning edasine areng on paljuski kinni rahvuskultuuris, mis on pidevas, kuigi aeglases muutumises. Rahvuskultuuri arengut edendavad prominentsed inimesed, kes on laiema avalikkuse silmis arvamusliidriteks nii intellektuaalsete kui ka moraalsete omaduste tõttu. Selliste arvamusliidrite peamiseks tööriistaks on publitsistika, mida üldjuhul edastatakse massimeedia kaudu.

Olukorras, kus võib vaielda, et massimeedia reetis kodaniku, tsenseerides arvamusi, mis ei sobi kokku kitsalt määratud narratiiviga, tekkis olukord, kus peavoolu meedias figureerivad nn arvamusliidrid, kellel on tarvilikud intellektuaalsed omadused, kuid puudub moraalne kapital, ning alternatiivsetes meediaportaalides avaldavad arvamust inimesed, kelle moraalne kompass tundub töötavat, kuid jääb tihti puudu intellektuaalsest tõsiseltvõetavusest.

Seda probleemi lahendab nüüd portaal vabadused.ee, andes platvormi inimestele, keda saab pidada päris arvamusliidriteks nende intellektuaalsete ja moraalsete omaduste poolest. Teie videosalvestiste sari “Miks ma olen vihakõneseaduse vastu?” on väga hea näide sellest, kus sõna võtavad inimesed, keda paljud kodanikud võiksid pidada arvamusliidriteks (Tõnis Mägi, Katrin Laur, Paul Keres, Hendrik Toompere, Maarja Vaino jt) ning võtta nendelt eeskuju isikliku arvamuse kujundamisel ja väljaütlemisel.

Teie ise olete antud juhul üks väheseid publitsiste, kes käsitleb ühiskonna olulisimaid teemasid väljaspool parteilist kuuluvust ja äärmuslikke konspiratiiv-teoreetilisi vaateid. Selline lähenemine saabki olla ainus tõhus viis kodanike teavitamiseks ja harimiseks, kui eesmärgiks on suurendada oma peaga mõtlevate kodanike osa ühiskonnas.

Aitäh Teile ja jõudu!

Suurepärane kokkuvõte, tänud!

Head uut aastat!
 
Loodetavasti jätkate ja järjest rohkem lugejaid teid üles leiavad ning unest ärkavad.
 
Samas tuleb olla ka realist. Düstoopilised (ja) totalitaarsed ühiskonnad on ajalooliselt toiminud. Ratsionaalsed ja eetilised (humaansed) inimesed on vähemuses. Suurem mass on inimesi, kes isegi kui saavad aru, mis toimub, on totalitarismi suhtes inertsed, konformistlikud, enesekasupüüdlikud, lihtsalt manipuleeritud (ajupestud) või ära hirmutatud repressioonide kartuses. Me küll proovime teha mingitel teemadel vihjeid orwellikkusele, kuid tasub siiski mõelda ka seda, et teoses 1984 kirjeldatud ajuvaba ühiskond toimis. Hästi kirjeldatud meetoditega olid ühiskonnagrupid kontrolli all ja see toimis. Üksikud dissidendid püüti kinni ja represseeriti suurema kasu, õigluse ja ühiskonna huvides. Muu hulgas hukati ka suvalisi ja võimule ustavaid inimesi.
 
Samas natuke nagu paistab, et totalitaristide-nihilistide (tühistajate) põhmõte “sinu õigused lõpevad seal, kus algavad minu tunded” hakkab juba läänepool tasapisi ka neid ennast erodeerima.
 
Veelkord jõudu ja rohkem lugejaid soovides.
 
P.S. Üks vähestest piltidest lääne ühiskonna lähiajaloo ajuvabaduse hiilgeperioodist (nn koroonaperiood) – vabaõhukontsert. Peaks näitama seda, kuidas mõnedele meeldib, kuidas neid koheldakse.

lkoiu7y6trfvbnju
Last edited 4 months tagasi by Erick